Kaashäälikurohkete keelte kõnelejatel on eriline geeniversioon
Keeli on maailmas ikka veel päris palju. Mõnes keeles aga on seejuures nii palju kaashäälikuid, et selle keele kõnelejatel on erisuguste häälikute eristamise hõlbustamiseks kohe eriline geeniversioon.
Rahvusvaheline teadlasrühm eesotsas Jeffrey Grueniga Ameerika Ühendriikide Yale'i Ülikoolist uuris lähemalt geeni nimega DCDC2, millest on teada, et see on seotud aju võimega häälikute kuulmise ja hääldamise alast infot töödelda.
Nad uurisid seda geeni nii nüüdisinimestel kui ka teistel primaatidel ning fossiilidest võetud DNA põhjal ka neandertallastel ja denislastel. Nad valisid ka välja 43 keelt viiest maailmajaost, nende seas muide ka soome-ugri keeled handi, komi, soome ja ungari keel, ja uurisid järele, milliseid häälikuid neis keeltes leidub.
Analüüs näitas, et geenivariant nimega RU1-1 seondus kaashäälikute hulgaga inimese emakeeles. Peale kaashäälikute uurisid teadlased veel täishäälikuid ja ka häälikutoone, millest mõnedes keeltes sõltub sõnade tähendus. Geeniseos õnnestus leida aga ainult kaashäälikute puhul.
Seejuures mitteinimestest primaatidel, aga ka neandertallastel ja denislastel, nii palju kui suhteliselt vähesest saadaolevast geenimaterjalist nähtub, on geneetilist sarnasust pigem nende nüüdisinimestega, kelle keeles kaashäälikuid väga rohkesti ei ole. Ehk siis sealhulgas arvatavasti ka eestlastega, kellel meil on keeles pigem suhteliselt rohkesti täishäälikuid.
Tuleb siis välja, et mõned neurogeneetilised muutused on nüüdisinimesel kulgenud vist koostoimes keelte arenguga, kuid ei ole teada, kas konsonandirohke keel soosib konsonantide paremat eristamist võimaldavate geenivariantide levikut või on konsonantide hulk keeles kujunenud vastavalt nende geenivariantide olemasolule või puudumisele keele kõnelejate seas.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa