Metsas käies olen hakanud otsima varjatud märke. Augud puudes annavad tunnistust, et seal on pesitsenud mõni suleline. Puutüvest eraldunud koore vahel võib olla väikese porri kodu.

Talviste tuulte käes õõtsuv hüljatud pesa püsib puukoore vahel teiste puude armust, mis suuremad iilid kinni püüavad. Pesa omanik porr, kasutab seda talvisel ajal vaid ööbimispaigana.

Kogu valge aja veedab see pisike metsasanitar segasalkades toitu otsides.

Turvalisuse huvides koonduvad segasalkadesse tormakad tihased, võimukad puukoristajad, imepisikesed pöialpoisid ja porrid.

Mõistagi ei saa olla selline salk kõigis küsimustes ühtne ja nii olen märganud, et lindude huvid ja tempo on väga erinevad. Sageli  neid salkasid jälgides ei suuda ma lindude tempoga kaasa minna. Õnneks on mahajääjate hulgas ka salapärane porr.

Porri pähklikoorekarva selg on hea peitevärv, nii kaob ta paratamatult  silmist, eriti tihedamas okaspuumetsas, kus ta meelsasti tegutseb.

Vastupidiselt seljale tema kreemiasvalge kõhualune mõjub hämaras metsamaastikus heleda laiguna ja reedab porri. Oma välimuse ja liikumise poolest sarnaneb ta rähnile.

Pika ja kõvera nokaga urgitseb ta koorepragudest viimaseidki putukad ja lülijalgsed välja.

Aastatega on mulle selgeks saanud, et porrile tuleb läheneda ettevaatlikult. Inimest märgates võib ta ära lennata või peita end puutüve taha, kust aeg-ajalt huvilist piilub.

Porr alustab oma toiduotsinguid puutüvel üsna madalalt ja liigub spiraalselt, toetudes seejuures sabale puuladva suunas.

Tippu jõudes viskub ta kivina alla ja maandub järgmisel puu, mis võib olla mitmekümne meetri kaugusel.

Kogu porri elu keerleb puude ümber. Maapinnale ei satu ta just eriti sageli, seal tunneb ta end kohmakalt. Harva jääb see pisike värvuline peatuma  pikemalt kui paar sekundit, seda võib juhtuda näiteks lume söömisel. Kõik toimetamised, toimuvad silmapilkselt, ka seeditu väljutamine.

Olen märganud, et hämaral ajal on ta pisikeste lindude seas viimane, kes puukoore vahele või puuõõnsusesse ööbima suundub. Porr võib toitu otsida ka pärast päikeseloojangut.

Väikese linnuna peab ta pidevalt sööma ja näljasurma ei saa ta endale lubada. Eriti kevade hakul, mil süveneb huvi teiste porride vastu. Ikka selleks, et anda elu uutele metsasanitaridele.

Vaadake ka teisi "Osooni" lugusid esmaspäeval kell 20 ETVs.