Hiigelloide tegi naabertähe silmaga nähtavaks
Meie väike naabertäht Proxima Centauri purskas paari aasta eest nii võimsalt, et selle helenemist oleks heade vaatlustingimuste korral põhimõtteliselt võinud näha isegi palja silmaga, kui keegi oleks osanud õigel ajal vaadata. Kuid kes seda siis taibanuks, kui tavaliselt ei ole Proxima Centaurit palja silmaga üldse näha!
Õnneks teevad teleskoobid tänapäeval vaatlusi ka automaatselt ja nii saime asjast tagantjärele ikkagi teada. Ameerika teadlased on leidnud 2016. aasta 18. märtsi vaatlusandmetest, et sel päeval paiskus Proxima Centauri pinnalt maailmaruumi eriti võimas loide.
Lühikeseks viivuks tõusis tähe heledus seetõttu ligi 70 korda, tähesuuruselt 11,4 tähesuuruseni 6,8.
Vaid viis kuud pärast loitehelenduse Maale jõudmist sellelt 4,2 valgusaasta kauguselt tähelt, augustis 2016 tegid teadlased kindlaks, et Proxima Centauri ümber tiirleb Maast natuke suurem planeet.
Planeet Proxima Centauri b tiirleb muide elukõlblikus vööndis, tähele piisavalt lähedal, et jää saaks sulada, kuid siiski piisavalt kaugel, et kogu vesi ei aurustuks.
Paraku on elu leidmise õhinat senigi jahutanud teadmine, et Proxima Centauri on üsna loitelembene täht, nagu punased kääbustähed üldiselt olema kipuvadki.
Nüüd järelavastatud hiigelloide mõjub ses mõttes aga lausa külma dušina. Nii võimsa loitestiku käes ei saa Proxima Centauri b-l kuidagi olla osoonikihti, mis kaitseks ta pinda Proxima Centauri ultraviolettkiirguse eest. Kui seal pinnal ka mingit elu on, siis peab see olema leidnud tõhusad meetmed end tugeva kiirguse eest kaitsta.
Ward Howard Põhja-Carolina ülikoolist ja ta kolleegid on oma uurimuse põhjal kirjutatud artikli postitanud võrguvaramusse arXiv.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa