Raamatuarvustus: kuidas teha head paremini? ({{commentsTotal}})

essursside nappuse tingimustes valiku tegemine pole vast kellelegi võõras, olgu kontekstiks haigekassa, firmajuhtimine või kommunaalarvete ning toidukoti vahel valimine.
essursside nappuse tingimustes valiku tegemine pole vast kellelegi võõras, olgu kontekstiks haigekassa, firmajuhtimine või kommunaalarvete ning toidukoti vahel valimine. Autor/allikas: Wikimedia Commons

21. sajandi filosoofia ja liikumine efektiivne altruism püüab maailma paremaks muuta selmet, lihtsalt filantroopide eneseuhkust upitada. Kasutades tõendeid ja mõistust koos empaatiaga, saab head teha paremini.

Mees nimega Trevor Field tundis muret selle üle, kui raske on Aafrika maapiirkondades vee pumpamine. Probleemi lahendamiseks rajas ta heategevusorganisatsiooni PlayPumps International ja hakkas üle terve Lõuna-Aafrika uutmoodi veepumpasid paigaldama. Need veepumbad olid karussellid, millel mängides said lapsed kogu külale puhast vett pumbata.

Enam ei pidanud naised käsipumpadega rasket tööd tegema. Fieldi eesmärk oli ehitada Aafrikas tuhandeid uusi mängupumpasid.

Mängupumbast sai edulugu ning sellele aitasid kaasa isegi Bill Clinton ja Jay-Z. Trevor Field sai heategevusmaailma superstaariks. Ta ei osanud ette näha, et pump saab nii edukaks ja suudab muuta elusid. Edasi aga hakkasid asjad allamäge minema.

Avaldati kaks raportit, milles järeldati, et hoolimata suurest meediakärast ja miljonite dollarite kulutamisest ei olnud keegi hinnanud mängupumba praktilist kasu. Kui tavalised karussellid pöörlevad vabalt, siis mängupumbad vajavad töötamiseks pidevat jõudu. Lapsed väsivad neil mängides ära ja saavad õnnetult viga. Ühes külas lastele isegi maksti, et nad pumbaga mängiksid. Enamiku ajast pidid hoopis naised ise karussellil töötama ning see oli nende jaoks väsitav ja alandav.

Sellise looga alustab Oxfordi Ülikooli filosoofiadotsent William MacAskill oma raamatut „Doing Good Better‟. Trevor Fieldi looga näitas MacAskill seda, et heast kavatsusest üksi ei piisa, et heategevuses head tulemust saada. Kasutama peab ka andmeid ja mõistust. MacAskill on ka Centre for Effective Altruismi president ja kaasasutaja ning üks efektiivse altruismi (EA) liikumise käimapanijaid. Selle idee on tõendite ja mõistuse kasutamine nii, et oma aja ja rahaga saaks aidata teisi nii palju kui võimalik.

Head tahet tuleks suunata mõistuse ja empiiriliste andmetega

Raamat seostub teatud käegalööva mõtteviisiga heategevuse, aga eriti humanitaarabi kohta, mis on levinud nii arukate, kuid pettunud idealistide, kui ka võhikute seas. Nimelt, mis sellest (arenguabist) kasu on? Niikuinii läheb pool raha korruptsiooni tõttu kaduma ja ülejäänul ei ole piisavalt tugevat ja pikaajalist mõju.

Selline lootusetuse kuulutamine on samavõrd levinud, kuivõrd see on mugav selle kuulutajale, sest vabastab ta vastutusest midagi ette võtta või abivajajale käsi ulatada.

Fundamentaalse küsimuse “Kust me teame, kas see üldse kedagi aitab?” esitab ka MacAskill. Ent tema jaoks pole see küsimus retooriline ning ta ei tee allaandlikku järeldust, mis lahtiselgitatuna kõlab umbes nii: “Kuivõrd selles küsimuses ei ole võimalik lõplikke, vastuoludest ning väärtushinnangutest puhtaid objektiivseid vastuseid pakkuda, siis ärme proovi ühtegi otsust vastu võtta”.

Autor soovitab hoopis karmi põhjalikkuse ja olemasolevate andmete abil hinnata erinevate organisatsioonide ja tegevuste mõju ning seejärel teha kaalutletud, kuigi ebatäiuslik otsus.

Teos pakub usutava ja läbimõeldud lahenduse neile, kes väärtustavad nii ratsionaalsust ja tõhusust kui ka maailma parandamist. Sihtrühm on mõnes maailma keskmisest jõukamas riigis (nagu Eesti, Sloveenia, Norra või USA) elav lugeja, kelle eesmärk annetamisel ei ole raha tuulde pildumine enesehinnangu tõstmiseks või heategijana poseerimiseks, vaid oma varandusliku eelisolukorra teadvustamine maailmas tervikuna ja valmisolek panustada tõenduspõhistesse ja tõhusatesse viisidesse kannatuste vähendamiseks ja heaolu suurendamiseks maailmas.

Ressursside nappuse tingimustes valiku tegemine pole vast kellelegi võõras, olgu kontekstiks haigekassa, firmajuhtimine või kommunaalarvete ning toidukoti vahel valimine. Mõistagi on ka heategevusele annetamine täis keerulisi võrdlusi ja valikuid: malaariatõrje, pimedate tervendamine või tuumasõja ärahoidmine? Veidi kallim õiglase kaubanduse kohv või tavaline kohv ja ülejääva raha annetamine mõnda vaeseimasse riiki?

MacAskilli lähenemine paistab olevat tagajärje-eetika rakendamine, asjakohaste empiiriliste andmete läbipaistev arvesse võtmine ja avatus kriitikale ning ümbermõtlemisele, mida ta vastandab sisetunde või tuttavlikkuse järgi otsustamisele. Otsustamisel soovitab ta arvesse võtta järgmised kesksed küsimused:

  1. kui paljud saavad kasu ja mil määral?
  2. kas see on kõige tõhusam asi, mida teha?
  3. kas see valdkond on kõrvalejäetud?
  4. mis juhtuks vastasel juhul?
  5. kui suur on edu tõenäosus ja kui hea see oleks?

MacAskill kasutab laialdaselt majandusteadlaste väljatöötatud mõistet QALY (quality-adjusted life years) ehk kvaliteediga kohandatud eluaastad. QALY-de idee seisneb selles, et kellegi tervise parandamiseks on kaks võimalust. Üks võimalus on eluea pikendamine, teine elukvaliteedi parandamine. Arvutades, kui palju rohkem QALY-sid üks või teine tegevus teatud summa eest võimaldab, saame ühe sisendi vastamaks küsimusele, millisesse tegevusse panustada.

EA raamistik ei kirjuta tingimata ette arengumaade abistamist ega ka terviseküsimuste eelistamist kodumaistele probleemidele.

Kuid see eelistus tuleneb kaasaegse maailma probleemidest, materiaalsete ressursside jaotusest maailmas (sh Eesti suhteliselt heal järjel olemisest) ning McAskilli pakutud kesksetest põhimõtetest, nagu kõige laiaulatuslikum mõju (kui paljusid inimesi see puudutab), kõrvalejäetus (kui suur ressursipuudus selles valdkonnas esineb) ning suunatavus (kui kerge on olukorda mõjutada).

Kuidas oma raha ja aega tõhusamalt kasutada

MacAskilli huviks ei ole ainult heategevuse üle mõtlemine, tema eesmärk on suunata inimesi maailma parandamiseks midagi praktilist ette võtma. Ta soovitab alustuseks luua regulaarse annetamise harjumuse. „Mine mõne väga efektiivse heategevusühingu veebilehele ja registreeru püsiannetajaks, isegi kui annetus on vaid 10 dollarit kuus.“(lk 197) Vaata ka: GiveWell poolt soovitatud kulutõhusad heategevusühingud.

MacAskilli soovitused ei piirdu ainult raha andmisega, anda saab ka oma aega. Ta soovitab investeerida märkimisväärselt aega oma karjäärivalikusse, sest sellega mõjutame umbes 80 000 tunni (töötamise kestus) kasutust oma elust. (lk 148) Karjääri valimisel rõhutab ta järgmiste tegurite olulisust:

  • Kuidas sobin ma sellele töökohale? Kui rahul ma selle tööga oleksin? Kas suudaksin teha seda pikaajaliselt? Kui hea ma selles oleksin või kui heaks suudaksin saada võrreldes teiste ametitega, mida saaksin valida?
  • Mis on mu mõju sellel töökohal? Kui palju ressursse saaksin mõjutada, sealhulgas tööjõudu, inimesi ja raha? Kui efektiivne on see eesmärk, millele neid ressursse saaksin suunata?
  • Kuidas aitab see töö minu mõjule kaasa tulevastes töödes? Kui hästi aitab see arendada oskusi, luua sidemeid ja saavutada kvalifikatsioone? Kui palju õpin selle kohta, mida edasi oma karjääris teha?

Mis töökohtadel siis efektiivsed altruistid töötavad? Võimalikke töökohti on palju, aga MacAskilli meelest on kõige kindlam valik töötada väga efektiivses mittetulundusühingus, nagu näiteks GiveWell.

Teine võimalus on valida endale töö valdkonnas, kus saab teenida palju raha, nagu näiteks finantsvaldkonnas, meditsiinis või tarkvaraarenduses, ja annetada suur osa sellest kõige tõhusamatele ühingutele.

Kolmas võimalus on teha tööd, mis suurendaks iseenda karjäärikapitali, mis võimaldaks tulevikus mõjukamat tööd. Sellised arendavad töökohad on seotud näiteks konsulteerimise, müügi ja turundusega. Väiksema eduvõimaluse, kuid potentsiaalselt suurema mõjuga karjäärivalikuteks nimetab MacAskill ettevõtlust, teadust ja poliitikat.

Kui veenev on raamat?

Usutavasti jääb enamikule eestimaalastele ka pärast selle raamatu lugemist samal 45 tuhandel ruutkilomeetril pesitsevate inimeste heaolu väärtuslikumaks kui tuhandeid kilomeetreid eemal äärmise vaesuse või ennetatavate haiguste all kannatavate oma.

Kogukondlikkus, mis täidab oma rolli ühiskonna püsivuse ja sidususe loomisel, hoiab eelkõige lähemaid inimesi ning pisendab vaikimisi kaugemaid muresid. Samuti jäävad psühholoogiliselt vähemõjuvaks ilmselt ka „igapäevased pisikannatused” (püsiv toidupuudus, haiguste levik, suremus, hariduslik mahajäävus, vaesus jmt), mis ei raputa meie meeli maavärina moodi ehmatava katastroofina.

Vastuargumendina EA lähenemisele tulevadki pähe psühholoogiliselt ebarealistlikud ootused (olla motiveeritud aitama vähendama kauge maa kaugeid kestvaid kannatusi), aga ka liigse efektiivsuse kummardamise omadus pärssida inimlikkust ja alustavate või väikeste heategevusühingute vähene võimekus teostada tõhususuuringuid.

Lisaks võib tekkida kahtlus üksikisiku valikute tähtsuses: probleeme nagu äärmine vaesus, toidunappus ja suuremahulised tervisehädad mõjutab rahvusvaheline majandus ja poliitika.

Sellest hoolimata on EA tulemusi ja sellega seotud rahavoogusid vaadates selge, et piisavat globaalset vastutust tunnevad paljud. Samuti ei ole poliitika suunamine tegelikult (raamat käsitleb nii hääletamise kui ka poliitikukarjääri mõju) kuidagi EA raamistikuga vastuolus ja kui selle lähenemise pooldajatest tõesti kaoks inimlikkus ning sellega tahe ja võimekus teha head, peaks EA selle arvesse võtma tegevuse tõhususe hindamisel.

Efektiivse altruismi lähenemisele võib tekkida ka palju metaeetilisi vastureaktsioone, sealhulgas keeldumine “inimelu väärtuse arvutamiseks” või ressursside piiratuse korral valiku langetamine. Oluline on ka tegevus, mitte ainult tagajärg! Üht elu ei tohi ohverdada kümne nimel!

Filosoofiline spekuleerimine, arvutuste tegemine ning inimkannatuste osas vahetuskauba tegemine lähtudes QALY-de suurendamisest võib tunduda tabuna.

Inimeste päris kannatused, mida nad isiklikult tajuvad, vastanduvat range analüüsiga. Samuti väidab autor, et efektiivne altruism ei välista konsekventsialismi-väliseid metaeetilisi lähtepunkte ega nõua piirangute puudumist ja kõigi teiste väärtuste eiramist.*

Igasugune kriitika ja mõistuspärane edasiarendamine ei tohiks raamatu eetosele vastu käia, mis pole mõistagi midagi täiesti uut (tagajärje-eetikasse kalduv hea tahte projekt ühendatuna teadusliku mõtteviisi ning rakendusliku tegevusega).

Kui MacAskill on teinud vigu või kui lugeja väärtushinnangud (näiteks kohaliku heategevuse või mõne südamelähedase valdkonna eelistamine) või tõenäosuse oletamine (väheselgetes olukordades) erinevad autori omadest, siis ei ole see vastuargument lähenemisviisi kui sellise kasutamise vastu, sest neid mööndusi saab arvesse võtta.

Näiteks, kui soovite panustada haridussüsteemi jätkusuutlikkusse Eestis, võiksite uurida, kuivõrd tõhusad on pakutavad programmid nagu Teach For All (Noored Kooli!). Keskne ettepanek lähtuda heategevusse panustamisel lisaks tunnetele ka mõistusest ja empiirilistest andmetest ning otsustada võimalikult tõhusa tegevuse kasuks, on siiski veenev.

Raamatu „Doing Good Better” stiil on sama otsekohene nagu ka selle pealkiri, kesksed väited on sobilike arvudega toetatud ning puudu ei jää ka praktilistest soovitustest nii annetusvaldkonna kui karjääri valimisel.

See pole lugejale, kes soovib hiljem laskuda tagasi mugavasse otsustusvõimetusse ning nentida, et küll maailm on ikka keeruline ja parem on mitte asjata vaeva näha.

Samuti pole raamatu eesmärk puhas intellektuaalne närvikõdi. Laiemalt on efektiivne altruism aga eelkõige kogum asjakohaseid küsimusi heategevuse tõhususe kohta ning väljapakutud metodoloogia, mis võimaldab nendele küsimustele tõenduspõhiselt vastuseid otsida, mitte aga soovituste või lõplike lahenduste kogu ega ka kõiki eriolukordi kajastav uurimus.

*Tundub, et autor toetub arenguabi ja tervise küsimustele, sest andmed nende kohta on võrdlemisi hästi mõõdetavad ja selgesti käsitletavad QALY-dega. Samas ei tähenda see, et efektiivne altruism näebki ette ainult nendes valdkondades tegutsemist.

Toimetaja: Marju Himma-Kadakas



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: