Seni on mõned teadlased pakkunud, et arhaikumis, ajajärgul, mis algas umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ja kestis sealt edasi umbes kaks miljardit aastat, võis Maal keskmine temperatuur olla lausa -25 °C, teised aga väitnud, muidugi mingite põhjenduste alusel, et temperatuur võis olla hoopis kuni +85 °C.

Nüüd on Joshua Krissansen-Totton Ameerika Ühendriikidest Washingtoni ülikoolist ja ta kolleegid jõudnud järeldusele, et päris nii külm ega ka mitte nii kuum Maa peal tollal ei olnud, vaid et keskmine temperatuur jäi siiski 0 °C ja +50 °C vahele.

Nad kirjutavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et suure tõenäosusega on meie planeedi temperatuur olnud suhteliselt mõõdukas, ei väga külm ega väga kuum, peaaegu kogu tema pika ajaloo vältel. Ka merevee happesus on kaldunud neutraalpunktist kõige rohkem ühe ühiku võrra emmale-kummale poole.

Krissansen-Totton ja ta kaaslased võtsid arvutuste aluseks uusimad teadmised merepõhja murenemise kohta erisuguste tingimuste korral ja väga pikkade ajavahemike jooksul. Merepõhi mureneb, sest vesi tungib sealsete kivimite pragudesse ja pooridesse. Veest settib välja süsiniku aatomeid sisaldavaid molekule, mõned teised ühendid aga leostuvad kivimeist vette. Need nähtused on aga seotud vee temperatuuri ja happesusega.

Teadlased käitasid mudelit mitmesugustele parameetritele erisuguseid väärtusi andes, varieerides näiteks mandrite kogupindala Maal ja kivimite porsumise temperatuuritundlikkust. Ühelgi juhul aga ei langenud keskmine temperatuur alla nulli ega kerkinud üle 50 kraadi.

Krissansen-Totton ja ta kolleegid teevad sellest ka astrobioloogilise järelduse: kui temperatuur on sama püsivalt mõõdukas ka suurema osa elukõlblikus vööndis tiirlevate planeetide ajaloos, siis on suuremat lootust, et neil planeetidel elab ka evolutsiooniliselt edenenud olendeid.