Eesti esindussõjalaev Kalev kadus jäljetult juba oma teisel lahinguretkel
29. oktoobril 1941 lahkus Kalev Kroonlinna sadamast Tallinna-Helsingi positsioonile ja pärast seda ei tulnud aluselt enam ühtegi elumärki.
Eesti meremuuseumi teadur Vello Mäss kirjeldab märtsi-aprilli Horisondi kaaneloos üksikasjalikult 1937. aasta sügisel Eesti mereväe teenistusse jõudnud allveelaeva Kalev mõistatuslikku kadumise võimalikke põhjusi ja selle vraki otsinguid.
Mäss viitab, et esimese lahinguretke sooritas 1940. aastal Nõukogude mereväe käsutusse läinud Kalev 1941. aasta augustis, mil sellelt veeskati Läänemere keskosas Läti ranniku lähistele kolm kümnest meremiinist koosnevat tõket. Sama aasta oktoobris suundus Kalev Kroonlinnast täitma oma teist lahinguülesannet, mis sai allveelaevale saatuslikuks.
1941. aasta 5. detsembril saatis Punalipulise Balti laevastiku allveelaevade brigaadi komandör, 2. järgu kapten Aleksandr Tripolski punalaevastiku sõjanõukogule alljärgneva teate:
„Kannan ette, et allveelaev Kalev kapten-leitnant B. A. Nõrovi juhtimisel väljus 29. oktoobril sel aastal Kroonlinnast Tallinn – Helsingi positsioonile ülesandega hävitada vaenlase sõjalaevu, panna Tallinna laevateele miinitõke ja tegutseda transportlaevade vastu piiramatu allveesõja tingimuste kohaselt, peale selle pidi allveelaev teel positsioonile Ihasalu lahes maale jätma Punalipulise Balti Laevastiku staabi luureosakonna töötajad. 30. oktoobri hommikul saabus allveelaev Kalev Suursaare juurde ja sama päeva õhtul jätkas sõitu positsioonile. Ülesõidu teostas allveelaev iseseisvalt piki laevateed. Ülesande täitmisest Ihasalu neemel ja miinitõkke panemisest pidi allveelaev ette kandma leppesignaalide tabeli järgi, kuid mingeid ettekandeid allveelaevalt ei tulnud ning ka allveelaevade brigaadi juhtkonna järelepärimistele ei ole vastust, samuti ka luureosakonna grupilt. Seega puuduvad igasugused andmed allveelaeva Kalev kohta alates 30. oktoobrist, kusjuures positsioonil viibimise autonoomsus lõppes 13. novembril. On alust arvata, et allveelaev hukkus teekonnal positsioonile, mistõttu palun allveelaev Kalev Punalipulise Balti Laevastiku koosseisust välja arvata.“
Täielikult punkerdatud ning miinide, torpeedode ja muu varustusega laaditud allveelaeva komandör sai positsioonile minekuks kaasa tähtsaid dokumente, teiste hulgas ka lahinguülesande asuda 29. oktoobri koidikul positsioonile idapikkuste 24° 20´ ja 25° 00´ (Suurupi poolsaare ja Keri saare) vahelisel merealal. Seal tuli selgitada välja laevateed, mida vaenlane kasutas Tallinnale lähenemiseks, ja veesata sinna miinitõkkeid.
Lisaks lahinguülesandele sai allveelaeva komandör retkele kaasa leppesignaalide tabeli punalaevastiku staabiga sidepidamiseks ning ülesõidu täpse plaani, kus kogu allveelaeva tegevus oli koos kõigi kursside, pöördepunktide ja kellaaegadega ette kirjutatud. Lahinguülesandelt pidi allveelaev baasi tagasi pöörduma sama trassi mööda kas selleks ettenähtud kuupäeval, erikorraldusel või varude (kütus, torpeedod, miinid, toit) lõppemisel. 38-liikmeline laevameeskond koosnes ainult venelastest, sest eestlastest mereväelased olid sealt juba ammu kõrvaldatud.
Lisaks meeskonnale saadeti lahinguretkele ka kolmest eestlasest koosnev luuregrupp, teadaolevalt üks naine ja kaks meest, kelle nimesid ei avalikustatud. Sellest momendist, kui Kalev Kroonlinna sadamasillast lahkus ja kursi läände võttis, ei ole allveelaeva mitte keegi näinud ega sealt ühtki teadet vastu võtnud.
Sellest, kas uurijad on pärast aastakümneid kestnud tulutuid otsinguid lõpuks Kalevi jälgedele jõudnud, saab lähemalt lugeda varakevadisest Horisondist.
Toimetaja: Marju Himma