Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi ajaloolased Ulrike Plath ja Kaarel Vanamölder kirjutavad märtsi-aprilli Horisondis, et loomakaitse arengule valmistas pinda ette valgustusfilosoofia. 18. sajandi lõpul peeti loomade ja inimeste erinevuste üle kõikjal Euroopas tuliseid debatte.

Liivimaal tegeles küsimusega baltisakslasest valgustaja, August Wilhelm Hupel (1737–1819), kes jõudis järeldusele, et inimese ja looma hinge vahel on vahet väga keeruline teha.

1822. aastal võeti Inglismaal vastu maailma esimene loomakaitseseadus, mida tuntakse selle initsiaatori Richard Martini (1754–1834) järgi ka Martini seaduse nime all. Seaduse tulemusena loodi Inglismaal 1824. aastal üks Euroopa esimesi loomakaitseseltse, mis tegutseb tänaseni ning kannab 1840. aastast, kui seltsi patrooniks sai kuninganna Victoria, loomavastase vägivalla vältimise kuningliku ühingu nime (Royal Society for the Prevention of Cruelty to Animals, RSPCA).

Inglismaa eeskujul hakati loomakaitseseltse rajama ka Saksamaal ja 1837. aastal alustas esimene neist tegevust Stuttgardis, kuhu loodi loomade varjupaik.

Seltside asutamine kogus seejärel hoogu teisteski Saksa linnades ning loomadega seonduvad küsimused ei jäänud tähelepanuta isegi 1871. aastal ühendatud Saksamaa seadusandluses, kus keelustati trahvi ähvardusel loomade piinamine ja väärkohtlemine.

19. sajandil teisel poolel oli Riia üks Vene impeeriumi modernsemaid keskusi ja sestap polegi põhjust imestada, et just Riias seati esimesena sisse oma aja kohta tähelepanuväärne süsteem „loomaprobleemi“ lahendamiseks.

Nimelt rajati Riias 1861. aastal tsaaririigi esimene loomakaitseühing – Riia loomade piinamise vastu võitlemise selts.

1869. aastal rajati loomakaitseselts ka Tallinnas ning peagi hakkasid kohalikud seltsid koonduma suurematesse kubermanguülestesse seltsidesse.

Loomakaitse arengust 19. sajandi Liivimaal saab pikemalt lugeda varakevadisest Horisondist.