Päikesest möödunud tähe enda avastas viis aastat tagasi Saksa astronoom Ralf-Dieter Scholz. Avastaja järgi nimetataksegi tähte nüüd Scholzi täheks. Õieti on tegu küll lausa kaksiksüsteemiga, mis koosneb punasest kääbusest ja pruunist kääbusest.

Praegu on Scholzi täht meist juba paarikümne valgusaasta kaugusel, aga omal ajal – see oli siis, kui Euroopas elasid juba neandertallased, aga nüüdisinimene võib-olla alles asutas end Aafrikast välja rändama – möödus Scholzi täht Päikesest, maakerast, neandertallastest ja Homo sapiens'idest ainult umbes 0,8 valgusaasta kauguselt läbi Öpik-Oorti pilve, nii et meie esivanemad võisid seda isegi tuhmi punase täpina öötaevas märgata. [Tõsi, astronoomide arvutuste kohaselt vaid mõne minuti või tunni jooksul eredamate täheloidete ajal. Seega on kunstniku nägemuse näol tegu selge liialdusega; toim].

Nüüd on Carlos de la Fuente Marcos Madridist Complutense ülikoolist ja ta kolleegid välja rehkendanud, et Scholzi täht võis mõnede Oorti pilves parvlevate komeetide ja asteroidide trajektoore üsna kõvasti häirida.

Marcos ja ta kaastöötajad uurisid hoolikalt enam kui 300 taevakeha, mis liiguvad läbi Päikesesüsteemi hüperboolsetel ehk ligikaudu V-tähe kujulistel orbiitidel, mitte tavapärastel elliptilistel ehk munajatel tiirlemisradadel. Nad avastasid, et suurem osa neist on saabunud just sellest piirkonnast, kus Scholzi täht läbi läks.

Üldiselt võiks arvata, et nende ebatavalise liikumisega taevakehade lähtekohad võiksid olla ühtlaselt jaotunud, aga ei ole, nii et Scholzi tähe möödalennu jäljed ongi seniajani Päikesesüsteemis näha.