Kääbuse tabas 2013. aastal infrapunateleskoobi WISE poolt kogutud andmeid analüüsinud saksa astronoom Ralf-Dieter Scholz. Mitteametlikult Scholzi täheks nimetatud kääbus jäi pärast seda ka mitmete teiste astronoomide huviorbiiti. "Enamik niivõrd lähedal asuvaid tähti liiguvad Maalt vaadatuna palju rohkem. Sellest järeldus, et kääbus suundub otse Päikesesüsteemi poole või on väga hiljuti sellest väga lähedalt mööda lennanud," selgitas Rochesteri ülikooli astronoomia- ja füüsikaprofessor Eric Mamajek.

Küsimusse selguse toomiseks mõõtsid astronoomid Doppleri nihke abil väga täpselt ka tähe radiaalset kiirust. Sõltuvalt sellest, kas see liigub Maa suunas või sellest eemale, muutub selle poolt kiiratav valgus sinakamaks või punakamaks. Mida kiiremini täht seda teeb, seda suurem on muutus. "Vaatlused olid kooskõlas stsenaariumiga, kus kääbus sattus Päikesesüsteemile suhteliselt lähedale, et siis Päikese juurest pageda," nentis Mamajek. Loodud arvutimudeli kohaselt sattus täht 98-protsendilise kindlusega Öpik-Oorti pilve välisossa 70 000 aasta eest.

Kääbuse mass moodustab Päikese omast vaid umbes kaheksa protsenti, mistõttu on ka selle tuuma temperatuur suhteliselt madal. Heeliumi süntees saab toimuda vaid prootonite liitmisel. Tähe palja silmaga nägemiseks peaks vabaneva valguse hulk olema 50 korda suurem. Sellele vaatamata võis kääbus neandertallastele ja nüüdisinimestele ajuti nähtavaks muutuda. "Taolised tähed on magnetiliselt aktiivsed, mistõttu võivad need aeg-ajalt leegitsema lüüa. Kääbused muutuvad minutiteks või isegi tundideks tavapärasest tuhandeid kordi eredamaks," märkis astronoom.

Nagu ajalugu tõestab, jäi see tõenäoliselt ka ainsaks viisiks, kuidas täht oma olemasolust märku võis anda. Seni on peljatud, et Öpik-Oorti pilve läbivad tähed võivad saata planeedisüsteemi siseosa poole komeete ja väiksemaid jäiseid kehi, mis ohustaksid potentsiaalselt ka Maad. Pilv koosneb arvutuste kohaselt triljonitest objektidest, mida lahutavad miljonid kilomeetrid.

Jaanuari alguses ilmunud töö kohaselt võib lähitulevikus Päikesele kõige lähemale sattuda HIP 85605. Täht möödub Päikesest 240-470 tuhande aasta pärast 0,14-0,65 valgusaasta kauguselt 90-protsendilise tõenäosusega.

Uurimus ilmus ajakirjas The Astrophysical Journal Letters.