Coryn Bailer-Jones lähtus arvutuste tegemisel vastavalt 1997. ja 2000. aastal ilmunud Hipparcose ja Tycho-2 tähekataloogist, mis koondavad endasse kokku enam kui 2,7 miljoni Linnutee tähe asukoha ja omaliikumise kohta kogutud andmeid. Astrofüüsik leidis Newtoni seaduste ja numbriliste simulatsioonide alusel, et järgneva 20 miljoni aasta jooksul mööduvad Päikesesüsteemist vähemalt 3,26 valgusaasta ehk ühe parseki kauguselt 14 tähte.

„Lähitulevikus võib kõige lähemale sattuda HIP 85605. Tõenäosus, et see möödub 240-470 tuhande aasta pärast 0,14-0,65 valgusaasta kauguselt, ulatub 90 protsendini. Täht GL 710 võib seevastu 1,3-1,48 miljoni aasta pärast sattuda Päikesest 0,32-1,43 valgusaasta kaugusele,“ märkis astronoom. Paanikaks pole siiski põhjust – 0,14 valgusaastat on võrdne 8000 astronoomilise ühikuga, Maa tiirleb Päikesest ühe astronoomilise ühiku kaugusel.

Astrofüüsik rõhutab lisaks, et esimese tähe kohta kogutud andmed pole väga kindlad. Maalt vaadatuna asub HIP 85605 lähistel veel üks täht, mis raskendab vaatlusi oluliselt. Samuti pole HIP 85605 näiline tähesuurus selle värviga kooskõlas. Vähemalt juhul, kui tegu on peajada tähega. Samas sisaldavad mõlemad tähekataloogid aga eeskätt eredamaid tähti, misläbi võisid osa kahvatumatest ja väiksema massiga objektidest jääda teleskoopidele märkamatuks.

„Pilve läbivad tähed kallutavad tõenäoliselt selle objekte nende orbiitidelt kõrvale piisaval määral, et kasvatada Päikesesüsteemi siseossa jõudvate komeetide voogu. Tasub aga märkida, et see muutub niigi teiste galaktikasiseste mõjutuste arvelt pidevalt,“ selgitas Bailer-Jones. Absoluutne risk kasvab selle tema sõnul vähe. Tõenäosus, et Maad tabab mõni väiksem komeet, kasvab väga väikeselt väikeseks. Astrofüüsik võrdleb seda võimalusega, et järgmise mõne miljoni aasta jooksul hakkab purskama mõni supervulkaan.

Üheks kõige hiljutisemaks lähikülaliseks võib analüüsi kohaselt pidada Päikesest 2,5 korda massiivsemat Microscopii gammat, mis sattus 3,85 miljoni aasta eest Päikesest ühe valgusaasta kaugusele. Maalt võib leida küll kaks suurt umbes sama vana kraatrit, kuid see ei pruugi viidata ilmtingimata põhjuslikkusele seosele. „Konkreetse tähe mõju on konkreetse kraatriga väga raske siduda, kuna igat kokkupõrget ja mõjutust lahutab pikka ja halvasti määratletav ajaperiood,“ nentis astrofüüsik.

Suurem selgus võiks saabuda Euroopa Kosmoseagentuuri Gaia kosmoseteleskoobi poolt kogutavate andmete avalikuks tegemise järel, mis peaks juhtuma 2016. aastal. Missiooni vältel loodetakse määrata miljonite tähtede ja teiste suuremate objektide asukoht, näiline tähesuurus ning liikumissuund ja -kiirus.

Bailer-Jonesi uurimus ilmus ajakirjas Astronomy and Astrophysics.