Kütusetarnijad peavad fossiilse kütuse hulka lisama biokütust ligikaudu viis mahuprotsenti. Seda lisatakse nii mootoribensiinile oktaaniarvuga 95 kui ka diislikütusele. Biokomponent ehk biokütus on vedel või gaasiline kütus, mis on toodetud biomassist.

Biomassi järgi jagatakse biokütus esimeseks ja teiseks generatsiooniks.

Esimese generatsiooni biokütused on toodetud peamiselt teraviljast ja õlikultuuridest. Paraku on mõlemad ka toidukultuurid ja seega konkureerivad need biokütused meie toidulauaga.

Teise generatsiooni biokütused on toodetud erinevate valdkondade jäätmetest ja jääkidest, mis tulevad põllumajandusest, metsandusest ja vesiviljelusest.

Seda, kas kütusesse lisatakse esimese või teise generatsiooni biokütust, otsustavad kütusetarnijad. Kütust rafineerivad Eestile tehased Soomes ja Leedus ning biolisandi osas sõltumegi just neist.

Näiteks Porvoos asuvas rafineerimistehases kasutatakse biokütuse tootmiseks hoopis loomset rasva - peamiselt tapamajadest kogutud loomarasvade jääkidest. See rasv jõuab tehasesse erinevatest paikadest maailmas. Kuid katsetatakse teistegi toorainetega peale loomarasva.

Kui kütust on katsetatud ja toodetud, olgu see siis bensiin, diisel või taastuv diisel, tuleb see lõpuks ka auto sisse panna ja vaadata, kuidas auto üldse töötab ja nii on siingi tehasesse toodud auto.

Testmootoritest lastakse üht kütust läbi nädal aega järjest. Seejärel vahetatakse kütust, sest ka autos ei kasuta inimene kogu aeg sama kütust. Pärast kolmekuulist katseperioodi eemaldatakse kütusepump ning vaadatakse üle kriitiliste komponentide kulumine.

Katsetamine automootorites käib samal ajal kontrolliga tanklates.

Keskkonnauuringute keskuse kütuselabori spetsialistid teevad pistelisi kontrolle igas Eesti tanklas.

Keskmiselt võetakse aastas 500 proovi, et kontrollida kütuste kvaliteedi vastavust Euroopa direktiividele. Aina karmistuvad keskkonnanõuded panevad proovile ka kütusetootjad.

Laboris testitakse kütuseid lugematute parameetrite järgi, et need oleksid sobivad autode mootoritele ja põlemisjäägid kehtivate normide piires.

Näiteks vaadatakse kütuses oleva väävli sisaldust: mida vähem seda on, seda vähem tekib heitgaasina vääveldioksiidi - seda gaasi, millest tekivad happevihmad.

Kas biokütus aitab meid nafta lõppemise korral?

Neste tehnoloogia ja uuruuringute valdkonna asepresident Petri Lehmus:

“Probleem ei ole mitte nafta lõppemises, vaid selles, et me ei saa kasutada viimast naftat. Sellepärast peaksime tegelikult kiirendama kõiki erinevaid meetmeid, et asendada fossiilset kütust. Seda näeme mitmes valdkonnas. Lisaks biokütustele vajame teisi meetodeid nagu elektrifitseerimine, tarbimise vähendamine ja seda tüüpi meetmeid. Kõik see koos võib võimaldada meil vähendada fossiilikütuste kasutamist ajapikku. Aga kõige lõpuks on tarbija see, kes otsustab.”