Tegelikult oli ilmastiku- ja kliimahuvilisest lugejal Tartu ülikooli geograafidele lausa kaks küsimust:

• Esimene siis Eesti kohalike olude kohta: miks on ikkagi nii, et vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe on juba piisav, et ühes kohas sajab vihma ja teises hoopis lund?
• Teine aga globaalse kliimamuutuse kontekstis: kui on üldteada, et kliimamuutused viivad eeskätt kliima soojenemise ja ekstreemumite suurenemiseni, siis kas kusagil planeedil selle tulemusena ka temperatuurid kohanevad?

Vastavad Tartu ülikooli loodusgeograafia vanemteadur Ain Kull ja klimatoloogia professor Jaak Jaagus:

Eesti kõrgustikud on küll madalad nii absoluutkõrguselt (kõrgus merepinnast) kui suhteliselt kõrguselt (kõrgus jalamilt künka tipu/laeni), aga see on siiski piisav, et pisut kohalikku ilma mõjutada.

Mõju on suurem just talvel, kui sulailmale lähedase temperatuuri juures isegi 0,1-0,5 kraadi võib olulist rolli mängida. Madalamal (Tartu versus Otepää või Võru versus Haanja) võib sellisel juhul olla tegemist sulailmaga (+0,5 °C) ja sadada vihma, aga kõrgustikul (sarnaselt kõrgusvööndilisusele päris mäestikes) on temperatuur 0 või isegi -0,2 °C ja kuna kõrgustik sunnib füüsilise takistusena õhumasse kõrgemale tõusma (kõrgustiku suhtelise kõrguse + metsast tingitud takistuse võrra), siis madalamal sadanud vihma asemel sajab kõrgustikul lörtsi või isegi lund.

Sellised nullilähedase temperatuuriga päevade erinevused kahandavadki kõrgustikel lume sulamist. Mõningal määral lisandub sellele tegurile veel ka kõrgustike tuulepealsetel nõlvadel pisut suurem sademete hulk (talvel siis lumena).

Kliimamuutuste (ja ka globaalse soojenemise) kontekstis võib mõnes piirkonnas ka külmemaks minna. See sõltub üldise atmosfääritsirkulatsiooni mustrite muutumisest. Sellisteks aladeks võivad olla piirkonnad, kuhu praegu lisandub väiksematelt laiuskraadidelt või ookeanidelt sooja õhku, aga kliimamuutuste tagajärjel muutuvad kliimaolud seal kontinentaalsemaks või lisandub väiksematelt laiuskraadidelt õhumassidega vähem soojust.

Samas ei pruugi külmemaks minna aastaringselt või aasta keskmine temperatuur, võib ka olla nii, et külmeneb talvel ja soojeneb suvel või esineb lihtsalt ekstreemseid tingimusi (väga külma ja väga sooja ilma). Mõned kliimamodelleerimised viitavad, et soojem Arktika võib tähendada külmemaid (või sageli esinevate külmade ning suurema lumega) talvesid Põhja-Ameerikas (kesk- ja idaosas) ja Aasias (eriti siseosas), aga ka Briti saartel. Samas soojenemist oodatakse Alaska lääneosas ja Loode-Venemaal (ning ka meie aladel).

Austraaliat tabanud tsüklon Debbie. Autor: Reuters/AFP/Scanpix

Toome ühe konkreetse näite:

Atlandi ookeani põhjaosa on üks kõige tormisemaid piirkondi talvisel ajal. Seda põhjustavad sagedased madalrõhkkonnad ehk tsüklonid. Tsüklonite korral on tsükloni keskme ja äärealade vahel väga suur õhurõhu erinevus, mis põhjustabki tormituult.

Pikaajalise keskmise õhurõhu kaardil on näha madalama rõhuga ala Põhja-Atlandil, mida nimetatakse Islandi miinimumiks. Seda võib vaadelda kui tohutu suurt õhukeerist, mis pöörleb vastupäeva ümber tsükloni keskme. Kui see keeris on väga tugev, siis edela- ja lõunatuuled kannavad ookeanilt Põhja-Euroopa kohale sooja õhku, põhjustades talvisel ajal tugevat soojenemist. Samas aga keerise läänepoolsemas osas, Gröönimaa läänerannikul ja Kanada Arktika saarestikus, tugevneb õhuvool põhjakaartest, tuues kaasa pakaselise ilma.

Seega on talvine õhutemperatuur Euroopas ja Põhja-Ameerikas sageli vastasmärgiliste kõikumistega. Seda võib seostada ka üldise kliima soojenemisega. Paljudele Gröönimaa ja Kanada aladele ei ennusta kliimamudelid kliima soojenemist, vaid mõned näitavad isegi vähest külmenemast.