Eestis on lumikattega päevi oluliselt vähemaks jäänud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

66 aasta andmed näitavad, et jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani on lumikate Eestis märkimisväärselt õhemaks jäänud: keskmiselt on lume paksus kogu perioodi jooksul vähenenud 2–9 sentimeetrit.
66 aasta andmed näitavad, et jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani on lumikate Eestis märkimisväärselt õhemaks jäänud: keskmiselt on lume paksus kogu perioodi jooksul vähenenud 2–9 sentimeetrit. Autor/allikas: Maarja Trauss

Vaatamata viimase aja kehvadest sportlikest saavutustest suusarajal, peavad eestlased end siiski suusarahvaks – Tartu Maratoni läbimine on sadadele iga-aastane rutiin, suusa- ja kelgumõnusid naudib eestlane talve jooksul vähemalt korra.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geograafid avaldasid äsja uuringu, millest selgub, et Eesti lumeolud on viimastel aastakümnetel oluliselt muutunud. Kui meie vanaisad ja vanaemad said oma lapsepõlves sageli veel aprilli alguseski kelgutada, siis praegusel ajal võivad mudilased kelgud kokku pakkida juba märtsi keskpaigas. Lund lihtsalt ei ole. Uuringu tulemused võiks huvi pakkuda ka teehooldajatele, sest piirkonniti on lume paksus ja kestus muutunud erinevalt.   

Kliima muutumine ja selle tagajärjed on aktuaalsed, mis sütitavad meeli ja millest räägitakse palju. Teadlaste sõnul põhinevad aga paljud arusaamad kahjuks arvamustel, mitte faktidel, ja seepärast on teaduslikud uurimused väga vajalikud.

Lumikate sõltub õhutemperatuurist. Lumikate kestab kui temperatuur püsib nulli lähedal, mis on Eesti kliimale üsna iseloomulik. Kuna Eestis on keskmine õhutemperatuur viimastel aastakümnetel oluliselt  tõusnud – sõjajärgsete aastatega võrreldes ligi kahe kraadi võrra –, siis on loomulik, et samal ajal on toimunud ka märgatav lumikatte vähenemine. Eeldusel, et kliima soojenemine jätkub, saab toimunud muutusi analüüsides teha usaldusväärseid prognoose lumikatte seisundi kohta tulevikus.

Tartu Ülikooli doktorant Birgit Viru ja professor Jaak Jaagus analüüsisid Eesti lumikatte kestuse, püsiva lumikatte saabumiskuupäeva ja lõpukuupäeva viimastel aastakümnetel. Veel vaadati ka lumikatte paksuse ajalis-ruumilist ja hooajalist muutlikkust ning pikaajaliste muutuste suundi. Algandmetena kasutati 22 ilmajaama lume paksuse ööpäevaseid mõõtmistulemusi perioodist 1950/51–2015/16.

Ajakirjas Theoretical and Applied Climatology avaldatud tulemused kinnitasid seda, mida on paljud juba ilmselt isegi täheldanud – lumikatte kestus ja paksus erineb piirkonniti ning aastati.

  • Ilmajaamade lumikatte kestuse mediaanväärtus oli 112 päeva, mis varieerus üksikutes jaamades 61-st päevast (Vilsandi) kuni 130-ni päevani (Piigaste).

  • Eesti rannikualadel, eriti Saaremaa läänerannikul, on lumikatte kestus olnud oluliselt väiksem kui mujal Eestis.

  • Kõige pikemalt on lumi maas püsinud Kagu-Eesti kõrgustikel ja Põhja-Eestis sisemaal.

  • Lumikatte kestuse aastatevaheline varieeruvus on rannikul ligemale kaks korda suurem kui Ida-Eestis; kõige pikemalt on lumi maas püsinud 168 päeva (mõõdetud 1956. ja 1966. aastal).

Mida aga tavainimene ei pruugi hoomata, on pikaajalised muutused lumikatte kestuses ehk lumikattega päevade arvus – selle teadasaamisek on vaja analüüsida ilmajaamade aegridu. Lume paksuse hooajaline dünaamika on keskmiselt olnud selline, et alates detsembrist muutub lumikate järjest paksemaks, saavutades maksimumi veebruari lõpus ja märtsi alguses. Seejärel, märtsi teises pooles või aprilli alguses, toimub lume kiire sulamine.

Lumikatte kestus (päevades) Tooma ja Vilsandi ilmajaamades ning Eestis keskmiselt. Pidevad trendijooned tähistavad statistiliselt olulist muutust. Autor/allikas: Jaak Jaagus

Eesti ilmajaamade aegridade andmed näitavad, et 16-s jaamas 22-st on lumikatte kestus märkimisväärselt kahanenud. See on põhiliselt tingitud lume varasemast sulamisest kevadel. Nii on Eestis 66 aastaga lumikatte periood lühenenud keskmiselt 27 päeva võrra. Enim on lumikatte kestus lühenenud Mandri-Eesti kesk- ja lääneosas. Lääne-Eesti saarestikus ja Ida-Eestis on muutused olnud väiksemad.

Uurijad leidsid, et Mandri-Eestis algab püsiva lumikattega periood keskmiselt 19. detsembril ja lõppeb 18. märtsil, saartel ja rannikul aga püsivat lumikatet sageli üldse ei esine.

Huvitavad on ka muutused püsiva lumikatte perioodi alguses ja lõpus – püsiva lumikattega perioodi algus on mitmel pool vaid veidi hilisemaks jäänud, samas kui  kevadine lume sulamine on 66 aasta jooksul nihkunud 10–30 päeva varasemaks. See trend on statistiliselt oluline kõigis jaamades, välja arvatud Narvas.

Kõige sügavam lumi on talvel olnud Kagu-Eesti kõrgustikel. Piigastes oli lume paksuse mediaan uuritud perioodil 38 sentimeetrit. Rannikul on lume paksus palju väiksem, kõige vähem Sõrves (mediaan 13 cm).

66 aasta andmed näitavad, et jaanuari keskpaigast märtsi keskpaigani on lumikate Eestis märkimisväärselt õhemaks jäänud: keskmiselt on lume paksus kogu perioodi jooksul vähenenud 2–9 sentimeetrit.

Lumikatte kestuse lühenemine (päevi kümne aasta kohta, tähistatud numbriga) 1951–2016. Ümmargused punktidega tähistatud jaamades on muutus statistiliselt oluline, kolmnurgaga tähistatud jaamades ei ole olulist muutust toiminud. Autor/allikas: Jaak Jaagus

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu Ülikool

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: