Atoopiline dermatiit on sageli allergilise iseloomuga ja selle kohta on teadlaste poolt avaldatud peaaegu 24 000 teaduslikku publikatsiooni. Siiski on haiguse tekkimise täpsed mehhanismid keerulised ning lõplikult välja selgitamata. Näiteks on väga vähe uuritud, kuidas mõjutavad väikesed pärilikkusaine molekulid – mikroRNA-d – atoopilise dermatiidi teket, sest nende olemasolu avastati suhteliselt hiljuti. Oluline lahendamist vajav küsimus on, kuidas mikroRNA-sid haiguskoldeni viia. Sealjuures on üks keerukamaid kudesid nahk, mis on oma olemuselt loodud organismi võõraste ainete sisenemise eest kaitsma.

Senised uuringud ongi eelkõige keskendunud mikroRNA mõjude teada saamisele: “Oleme näidanud, et spetsiifilised mikroRNA molekulid omavad põletikku pärssivat toimet naha rakkudes ja seda on edukalt testitud ka hiirte peal. Edasise töö peamine eesmärk on uurida kas üks väike RNA molekul, mikroRNA nimega miR-146a ning talle väga sarnane miR-146b mõjutavad atooplise dermatiidi tekkimisega seotud esmaseid sündmusi naha rakkudes ja vastavas hiire mudelis. Üheks projekti eesmärgiks on ka uurida, kas see mikroRNA suudab vastu seista atooplise dermatiidi tekkimisele viivatele protsessidele.” 

Praegune teadlaste ja arstide võimekus atoopilise dermatiidiga võitlemisel on piirdunud haiguse leevendamise ja kontrollimisega, kuid probleem ise pole veel täiesti lahendatud, sest kõikide patsientide puhul ravimid ei aita. 

Kuidas muukida lahti ligipääs naharakku?

Klassikalised loomarakud on ümbritsetud rakku kaitsva membraaniga, mis tähendab, et juhuslikud ained ja molekulid rakku ei pääse. Naha rakud omakorda kaitsevad organismi sisemisi kudesid väliste mõjutajate eest. Nii peavadki teadlased lahendama suuremat sorti pusle, selleks, et haiguskoldesse ravi võimaldava mikroRNA-ga ligi pääseda.

Vastupidiselt tavalistele valkudele omavad kullervalgud ehk kullerpeptiidid võimet kasutada ära rakumembraani kanaleid (reguleerivad kommunikatsiooni keskkonnas leiduvate molekulidega) selleks, et rakkudesse siseneda. Nendesamade kullerite külge saab kinnitada ka erinevat tüüpi ravimtoimelisi molekule:

“Kullerpeptiidid ja mikroRNA molekulid segatakse omavahel vees või puhvris, ning kuna neil on erinev laeng, moodustuvad nanokompleksid. Sellised nanokompleksid ongi võimelised transportima mikroRNAd rakkudesse. Tekkinud nanokompleksid on siiski liialt suurte mõõtmetega, et tervet nahka läbida. Kuna atooplise dermatiidi puhul on naha barjäär oluliselt kahjustunud ning põletiku tõttu on naha alumistes kihtides rakkude tiheliidused lõdvenenud, võib oletada, et teatud kullerpeptiid-mikroRNA nanokompleksid on võimelised ligi pääsema põletiku koldesse,” selgitab Rebane põnevat protsessi.

Kas ja millal uuringu tulemustest praktilist abi võiks olla?

“Kuigi projekti tulemustest võib tulevikus olla abi ka ravimiarenduses, on antud projekt oma olemuselt siiski eelkõige baasteaduslik. Ravimarendus on väga kallis ja pikaajaline protsess ning eeldab väga paljude teadmiste kogumist, et hea ravim saaks sündida. Seetõttu toetavad farmaatsia firmad ka baasteaduslikke projekte. Sellise rahastuse saamise eelduseks on varasemad heal tasemel publikatsioonid ja huvi äratav taotlus,” kirjeldab Rebane jätkuva teadustöö kohta üldises farmaatsiamaastikus.

Leo Foundation on fond, mis omab ja arendab üle saja-aastase ajalooga Taani farmaatsiaettevõtet Leo Pharma. Et tagada ettevõtte teaduspõhisus ja dermatoloogiaeriala areng, toetab fond nahahaigusteteemalisi uuringuid ülemaailmselt juba mitukümmend aastat. Käesolev Leo Foundation uurimistoetus on Eesti teadlastele esimene.