Uus-Meremaa teadlased Aucklandis asuvast Massey ülikoolist uurisid kohalike värvuliste, tuide ehk tui-meelindude käitumist. Samuel Hill ja ta kolleegid sõitsid Aucklandist põhjapoole Tohara-Nui regionaalparki, kus seadsid 12 maa-alal üles kõlarid, millest lasid kosta tuide laulu.

Värvuliste laulul on kaks eesmärki, markeerida territooriumi ja anda endast märku vastassoo esindajatele. Sädistamine nõuab linnult üsna palju energiat, mistõttu näitab isaslinnu pikk laul emaslinnule, et võimalik paariline on füüsiliselt vastupidav. Laulu keerukus näitab aga, et hästi arenenud on linnu aju ja kognitiivsed võimed.

Hill ja ta kaaslased mängisid tuide territooriumi äärele seatud kõlaritest nii lihtsakoelisemaid kui ka keerukamaid tuilaule. Keerukamates lauludes oli selles katses kaks korda rohkem mitmesuguseid helilisi silpe kui lihtsamates lauludes. Need olid lihtsamatest lauludest ka kaks korda pikemad.

Arvatava rivaali laulu peale lähenesid isased tuid kõlarile ja keerukate laulude puhul kiiremini kui lihtsate laulude puhul. Keerukat laulu esitavale kõlarile läksid nad ka palju lähemale – umbes 30 sentimeetri kaugusele, kui lihtsamat laulu esitavale kõlarile, millest jäid nad keskmiselt enam kui kuue meetri kaugusele.

Hill ja kaasautorid tõlgendavad reageeringukiirust ja heliallikale lähemale tulekut märgina agressiivsusest. Mida meisterlikum ja ohtlikum on vastane, seda tugevam on kihk püüda teda eemale ajada.

Autorid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Ibis International Journal of Avian Science.