_{Toimetas Astra Kallasmaa}

Bioloogid on juba ammu täheldanud, et lähestikku elavad sama liigi linnud ei pruugi laulda samasugust viit. Laululindudel on erinevad dialektid ning erinevat murret siutsuvale isendile reageeritakse kui sissetungijale. On ka teada, et aja jooksul dialektid arenevad ja levivad või kaovad, ning laul, mis teatud perioodil on ühes piirkonnas väga populaarne võib paarikümne aasta pärast olla juba hoopis erineva laulustiili vastu vahetatud.

San Franciscos valgekiird-sidrikute populatsioonis levinud lauluviise uurinud teadlased vaatlesid, kuidas mõjub linnamüra lindude häälitsemisele ja kuidas reageerivad linnud laulule, mis salvestatud samas piirkonnas mitukümmend aastat tagasi.

Nii samuti, nagu linnakäras end kuuldavaks tegevad inimesed annavad häälepaelte valu kõneldes kõrgendatud toonil ja kõvema häälega, peavad ka linnud oma laulu vastavalt keskkonnas toimuvatele muutustele kohandama. Ajakirjas Animal Behaviour avaldatud uurimistöö autor David Luther sõnab, et linnamüra mõjutab lisaks laulu valjusele ka laulu viisi. Kui 1969. aastal eristasid bioloogid San Franciscos 3 erinevat valgekiird-sidrikute dialekti, siis tänaseks on üks murre täielikult kadunud. Alles jäänud kahest murdest on üks muutunud valdavaks ning seda säutsub enamik valgekiird-sidrikuid, kuid ka see üldlevinud lauluviis muutub aastatega kiiresti.

"Minnes linnu territooriumile ja mängides sama liigi lauluviit, arvavad linnud, et nende territooriumile on sisenenud konkureeriv isend," räägib Luther. "Täpselt nagu siis, kui sa kodus olles arvad kummalisi hääli kuuldes, et keegi on sisse murdnud." Lindudele erinevatel perioodidel salvestatud linnulaule mängides nägid teadlased, et väga vanu salvestusi kuuldes reageerivad linnud vähem, kuid kaasaegses kõnepruugis end väljendavaid isendeid peetakse ohtlikumaks.

Vaata veel: Birdsongs keep pace with city life: changes in song over time in an urban songbird affects communication (Animal Behaviour)