Suurleigarid on linnud, üsna vareste moodi, ehkki mitte vareslaste, vaid hoopis tuulaslaste sugukonnast, ja elavad Austraalias, enamasti väikeste või natuke suuremate rühmadena koos.

Benjamin Ashton Lääne-Austraalia ülikoolist ja ta kolleegid tegid katseid 14 Perthi linnas elutseva suurleigarirühmaga, millest väikseimas oli kolm, suurimas aga 12 lindu.

Lindudega tehti neli nutikust näitavat katset. Näiteks tuli neil meelde jätta, millist värvi kaanega kaetud augus peitus juustutükike, või aru saada, et läbipaistvast torust toidupala nokkasaamiseks ei ole kasu toru seina nokkimisest, vaid nokk tuleb toru otsast sisse pista.

Ashton ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Nature, et mida suurema rühma lindudega katseid tehti, seda paremini linnud ülesannetega toime tulid. Katsetulemused on seega järjekordne kinnitus sotsiaalse intelligentsuse hüpoteesile, mille järgi ühiselu keerukused panevad kognitiivsed võimed arenema.

Huvitav oli ka teadlaste tähelepanek, et intelligentsemad emaslinnud said teistest rohkem järglasi. See näitab, et suurleigarite seas soosib nutikust ka looduslik valik.