Mängimine kui selline on loomariigis laialt levinud. Nooruseas stimuleerib see muu hulgas aju arengut ja arendab jäsemete koordinatsiooni. Kuid see ei iseloomusta vaid kassipoegi ja teisi armsamat sorti loomalapsi. Mäng aitab lihvida näiteks täiskasvanud huntide ja koiottide jahioskusi. Üksteisega mängivad isegi roomajad, kahepaiksed ja kalad.

"Kuid kõige selle juures teevad nad seda vaikselt. Kui oled kellegi saakloom, on see loogiline. Sa ei taha tõmmata sind toiduna nägevate loomade tähelepanu. Eriti, kui su tähelepanu on parasjagu hajutatud," märkis uurimuse juhtivautor Raoul Schwing ERR Novaatorile. Teadaolevalt toovad mängu ajal sihilikult häälitsusi esile vaid käputäis liike sh rotid, šimpansid ja inimesed.

Sallivuse võti
Keapapagoide eriskummaline mänguhüüd jäi Schwingile ja ta kolleegidele kõrvu kahe aasta jooksul kogutud lindistuste analüüsil. Töörühm leidis, et laias laastus sai neid jagada seitsmesse kategooriasse. "Erinevalt paljudest teistest seostus üks häälitsus vaid ühe kindla käitumisega – mänguga. Mil iganes käitumispsühholoog midagi sellist näeb, tahaks ta katseliselt tõestada, et üks kutsub esile teise või vastupidi," selgitas Viini ülikoolis töötav Schwing.

Töörühm leidiski lindistatud hüüdu keapapagoidele ette mängides, et see muutis linnud mänguhimulisemaks. Kead hakkasid üksteist taga ajama ja kive loopima. Kui lõppes lindistus, vaibus ka mängutuhin. "Teisisõnu ei ole tegu kutsega mängule, vaid see mõjutab nende meeleseisundit. Teatud tasandil on see võrreldav inimeste puhul naeru nakkuvusega," laiendas keade uurimisele pühendunud laborit juhatav Schwing. Mehe sõnul on käitumisel ilmselt ka hea põhjus.

Linnud koonduvad looduses ikka ja jälle suurematesse parvedesse, et jaguneda siis väiksemateks rühmakesteks, mille liikmed üksteist ei tunne. Keapapagoidel pole aga kindlat hierarhiat. "Kõigele vaatamata näeb konflikte üliharva. Keegi ei ürita teist paika panna. Oletan seega, et mäng aitab muuta keasid üksteise suhtes sallivamaks. Me mängime üksteisega. Me oleme semud. Võime otsida toitu samast kohast ja vahet pole," selgitas Schwing. Hüpoteesile pakuvad tuge koostöö vallas tehtud teadusuuringud. Mida rohkem üksteist sallitakse, seda ulatuslikum on koostöö.

Eriskummaline liik
Kui aga mäng on sedavõrd kasulik, miks ei näe seda soodustavaid käitumismustreid loomariigis laiemalt? Esiteks pole Schwingi sõnul uuritud papagoisid väga põhjalikult. Teiseks on "kead pärit saarelt, kus puudusid imetajad ja nad elavad mägedes, kus pole röövlinde. Neil pole olnud kunagi head põhjust vait olla," lisas teadur.

Nähtav käitumismuster seostub keapapagoide teiste omadustega. Linnud tunnevad kõige uue vastu sedavõrd palju huvi, et võivad tunduda lausa hooletutena. Viimase paarisaja aastaga on viinud inimtegevus seetõttu liigi väljasuremise äärele. Peapõhjuseks oli äkitselt ilmunud lammaste ja lambafarmide vastu tuntud huvi. Kead toitusid seejuures lambakorjustest, sattudes ühtlasi karjakasvatajate viha alla.

Kuigi värskes töös kirjeldatava käitumismalli tekkimine nõudis erakordseid tingimusi, võiksid tähelepanekud aidata lammutada müüti inimeste ja tema lähisugulaste ülimuslikkusest. Näiteks arvavad paljud Schwingi sõnul, et loomariigis valitseb teatav hierarhia. Kõigepealt tulevad kalad ja kahepaiksed ning siis roomajad, linnud ja imetajad.

"Tegelikult lahknesid kolm viimast evolutsioonilises mõttes kõik umbes samal ajal. Keapapagoide ilmutatav keerukas käitumine viitab seega taas, kuidas erinevad rajad võivad viia sarnaste tulemusteni. See, et loom on inimestest väliselt teistsugune, ei tähenda, et me pole suures osas samasugused," leidis Shwing.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.