Linnadžungli arhitektuur ja müra panevad linnud valjemini laulma ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Linnas peab valjemini hüüdma.
Linnas peab valjemini hüüdma. Autor/allikas: sussexwt.org.uk

Toimetas Laur Kanger

Varblased, musträstad ja rasvatihased on tuntud selle poolest, et linnas elavad isendid laulavad valjemini ja kõrgematel sagedustel kui nende looduslikes keskkondades siristavad liigikaaslased. Varem arvati, et selle põhjuseks on soov eristuda madalamal sagedusel kõlavast mürast. Nüüd on aga Kopenhageni ja Aberystwyth'i ülikoolide teadlased teinud kindlaks, et peale müra mõjutab linde ka linnade arhitektuur, vahendab Physorg.com.


Teadlased salvestasid linnulaulu erinevates linnades. Tuli välja, et isegi kui tegemist oli vaikse asulaga, kus polnud põhjust tänavamürast üle karjumiseks kõrgemaid sagedusi kasutada, tegid linnud seda siiski. Torben Dabelsteen Kopenhageni ülikoolist tõdes, et majad, tänavad, avatud väljakud ja puude alleed peegeldavad helisid tagasi ja hajutavad neid igaüks erineval moel. Seda tuleb ka lindudel arvesse võtta.


Linnud näevad üksteist linnas küll võrdlemisi hästi, aga suhtlemiseks peavad nad vähendama majadelt tagasi peegelduvaid kajasid ja võtma arvesse teisigi linnakeskkonnast tulenevaid iseärasusi, et nende sõnumid kohale jõuaks.


Seevastu näiteks maal elavad linnud ei pea hüüdma täiel rinnal, et võimalikult kaugele kosta. Tõsi küll, puulehed takistavad neil üksteist nägemast ning võrad hajutavad ka lauluviise. Teadlaste hinnangul hindavad linnud maal aga oma hüüete kaja ja heli moonutuste järgi vahemaid ja aitavad paremini positsioneerida liigikaaslasi, keda silmaga ei näe.


Vastav uurimus ilmus ajakirjas PLoS One. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: