Kui kunagi suutis Niineste teha mitut asja korraga – teha bändi, kirjutada artikleid – siis praeguseks teeb ta üht asja korraga ning sedagi poole aeglasemalt. „Esimest korda sain läbipõlemisest aru siis, kui 2015. aastal kaks päeva enne Tallinn Music Weeki viis kiirabi mind tilguti all ära,“ rääkis Niineste.

Enne seda oli ta töötanud kaheksa aastat ajakirjanikuna. Märgid, mis läbipõlemisele viitasid olid psühhosomaatilised ning sellele aitasid kaasa ka töökeskkonna muutused – see oli aeg, mil Ekspress Grupis moodustati supertoimetused.

Tagantjärgi olukorda analüüsides on Niineste leidnud, et tööandja ja kolleegid ei oska läbipõlemist tegelikult märgata. „Nad näevad lihtsalt üht frustreeritud inimest, kes on täiesti seletamatul põhjusel muutunud ülbeks ja küüniliseks.“ Tagamaid või protsesse, mis on selleni viinud, või milline on olnud töökoha üldine sisekliima, on keeruline hoomata.

Olukorras, kus inimesel on tekkinud tõsised läbipõlemise sümptomid, on kõige olulisem kuulata raviarsti, kellele järgneb patsient ning tööandja on sõnakuulaja rollis. „See on see asi, kus oma müütidepõhisest tarkusest nagu ei maksa midagi torkida, see on tõsine teaduspõhine asi ja tasub kuulata endast selles valdkonnas targemaid.“

Kuidas tunne on ehk läbipõlemise kogemus

„Kui igapäevane töökeskkond meenutas stalinliku viisaastaku plaani täitmist, siis tahes tahtmata tekkis selline sisemine natuke irooniline ebakindlus. Ma olen nagu seda kunagi ajalooraamatust lugenud ja nüüd ma olen ise selle lilliputivariandi keskel. Aga noh, panime edasi kuni tuli kiirabi ja viis ära ja ütles, et nüüd on aeg maas.“

Mart Niinestele tähendas see tol korral nelja kuud tööst eemal viibimist. Pärast pausi jätkas Niineste ajakirjanduses, kuid poole aasta pärast oli veel rohkem haige. Aastase pausi järel, olles valmis uuesti töötama, vahetas ta valdkonda. Kuid kuna uus tööandja ei pidanud Niineste ja arsti soovitusi tervisliku töökeskkonna osas millekski, tuli kirjutada lahkumisavaldus.

„Tunned ära, et sa ei tule enam koormusega kokku ja nüüd tuleb lihtsalt enda jaoks stopp teha enda jaoks. Kõik teised, kes arvavad, et sa jõuad ja oled tubli, see tegelikult ei tööta. Need on need asjad, kus inimene ise peab egoist olema.“

Taastumise taktikana kasutab Niineste praegu rutiini, kus ta alustuseks magab end korralikult välja, seejärel ei tee paar päeva mitte midagi ning siis läheb mõneks ajaks loodusesse ja laeb keskkonnavahetusega oma „akud täis“.

Kui ei ole ise kogenud ja sellist asja lähedalt näinud, on seda raske mõista, nentis Niineste.

Töökeskkond kui läbipõlemise põhjus

Tööandjatel soovitab Niineste aga suhtuda inimesesse mõistvalt: lasta olla haiguslehel nii kaua kui vaja või nii kaua kui saab ning teha alles siis otsus, kas töötajaga saab töösuhet jätkata või mitte.

Tööst tekkinud läbipõlemisest taastumine võtab vähemalt aasta ning seejärel on vaja veel lisaaega, et vajadusel otsida uus töö.

Tööandjal on oluline teadvustada, et ta ei saa n-ö tänavale visata raskes olukorras inimest, kel tõenäoliselt on peal ka finantskohustused. See võib lõppeda enesetapuga. „Ärme mängi inimese eluga, kallis tööandja,“ võttis Niineste kokku.

„Läbipõlemise on ju suuresti tinginud töökeskkond. See on see koht, kus tööandja peab vastutuse võtma ja seda just sotsiaalses plaanis.“

10. oktoober on üleilmne vaimse tervise päev, mis tänavu keskendub tööstressile.