Ameerika teadlased Jeffrey Hall, Michael Rosbash ja Michael Young saavad tänavu Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna selle eest, et nad on aidanud bioloogilise kella mehhanismi paremini tundma õppida.

Nad leidsid möödunud sajandi 80. aastatel äädikakärbselt üles geeni, mis paistab toimivat mõnes mõttes justkui seinakella pendel, andes kogu kellamehhanismile õige rütmi kätte. Selle geeni koodi järgi pannakse rakus kokku üht valkainet.

Öisel ajal on geen aktiivne ja valkainet saab rakku üha rohkem ja rohkem. Päeval aga hakkab seesama valk sellesama geeni aktiivsust pärssima, mistõttu valgu juurdetekkimine aeglustub. Seetõttu, kuna valku ka pidevalt laguneb, jääb teda päeva peale rakus üha vähemaks. Kuni õhtuni, mil valk enam geeni aktiivsust ei pärsi ja geen hakkab jälle usinalt valku juurde tekitama.

Nii tekibki selge pendeldus: öösel valku palju, päeval valku vähe.

Selline on siis bioloogilise kella pendel laias laastus mitte ainult kärbsel, vaid ka inimesel ja paljudel kolmandatelgi olenditel.