"Mulle meeldiks öelda, et proovi seda kohe kodus, kuid vanem olemine on raske töö. Vaid ühe uuringu põhjal nõu andmine tundub mulle seetõttu veidi ülekohtune. Kuid ühe kõige lihtsama näitena võiks mängleva kergusega kingapaelade sidumise asemel sellega veidi vaeva näha. Eksperiment vihjab, et lapsed ei vannu sellisel juhul ise sama proovides nii kergesti alla. Kui see töötab, andke meile sellest teada," märkis uurimuse esimene autor Julia Leonard, Massachussetsi tehnoloogiainstituudi aju- ja kognitiivteaduste doktorant ERR Novaatorile antud intervjuus.

Kõik taandub lihtsale tõdemusele. Inimeste aeg ja energia on maailmas piiratud. Sellest maksimumi võtmiseks tuleb langetada pidevalt otsuseid, kas miski on ikka vaeva väärt. Kui see seda ei ole, kas peaks paluma kaaslaste abi või plaanid üldse katki jätma?

Täiskasvanutel on langetatava valiku osas tavaliselt juba päris hea vaistlik tunnetus. Äsja maailma sündinud lapsed peavad hakkama seda aga alles välja arendama. Siinkohal on oluline ka neid ümbritsev keskkond.

Ebatervete ootuste teke võib jätta jälje terveks lapsepõlveks ja peegelduda näiteks õppeedukuses. Heal tasemel enesekontroll ja püsivus parandab akadeemilisi tulemusi sõltumata IQ-st.

"Kui leiame selle, mis nende iseloomuomaduste arengut kannustab, aitaks see meil luua erinevaid strateegiaid, millega lapsi vajadusel aidata," selgitas Leonard. Doktorandi ja ta kaaslaste eksperimendid viitavad, et kõik võib saada alguse juba varajases nooruses.

Töörühm tegi katseid 262 väikelapsega, kelle vanus jäi 13–18 kuu vahele. Erinevates katsevoorudes üritasid teadlased laste nähes saada karbist kätte mänguasja ja keti küljest võtmehoidjat. Kohati näitasid nad lastele oma vilumust ja lahendasid ülesande loetud sekunditega. Teisel juhul maadlesid nad sellega aga pikemat aega, seejuures lastega aktiivselt suheldes. Muu hulgas küsisid nad maimikutelt retooriliselt, kuidas nad ülesande küll ikka lahendavad ja hoides nendega silmsidet.

Sellega viimaks hakkama saades andis katsetegija lastele täiesti uudse nupuga muusikalise mänguasja ja lahkus ise ruumist. Töörühm leidis, et rohkem vaeva näinud täiskasvanuga kokku puutunud lapsed vajutasid muusikat kuulda lootes nuppu keskmiselt kaks korda rohkem.

See vihjab, et maimikud suudavad teha neid ümbritseva maailma kohta üldistusi ja kujundada neid parasjagu ümbritseva keskkonna kohta arusaamu juba loetud näidete põhjal. Veelgi enam, eksperimendid vihjavad, et lapsed teevad seda juba puhtalt vaatluslikult.

Ülejäänud katsevoorudes lahendasid teadlased maimikute silme all küll samu ülesandeid, kuid ei üritanud seejuures pälvida nende tähelepanu või kasutada teisi n-ö pedagoogilisi meetodeid.

"Kuid sellele vaatamata vajutasid vaeva näinud täiskasvanuid näinud lapsed nuppu rohkem ja sõrmitsesid mänguasja kauem. Tõsi, mõju ei olnud nii tugev, kuid see oli siiski olemas," lisas Leonard. See kujutab endas järjekordset põhjust pöörata laste vaateväljas olles oma käitumisele rohkem tähelepanu.

Järgmise sammuna plaanib Leonard täpsemalt välja selgitada, kui kaua vaeva nägevate täiskasvanute nägemine maimikute käitumisele mõju avaldab ja kui suurte üldistuste tegemiseks on väikelapsed võimelised.

"Igal juhul vihjavad tulemused, et lastele ei peaks jätma muljet, et kõik tuleb alati kergelt kätte. See võib tulla neile pikas perspektiivis kasuks. Püsivus pole vaid kaasasündinud iseloomuomadus, vaid see on ka õpitav," rõhutas Leonard.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.