Viimastel päevadel on ohtralt kirjutatud sotsiaaldemokraatide esimehe Jevgeni Ossinovski väitest "Eesti meestega on üldse üks suur probleem". Seda väidet saab tõlgendada soopõhise sildistamisena, mis halvustab üht ühiskonna gruppi. Paljud valisid selle tõlgenduse Ossinovski kritiseerimiseks või mõtte tagantkiitmiseks.

Gruppi halvustavad väited on tõepoolest erakordselt ohtlikud, sest võivad luua diskrimineerimiseni viivaid stereotüüpe. Klassikalised näited on "naised ei oska matemaatikat", "mustanahalised on vägivaldsed", "juudid on ahned".

Indiviidi oskustest ja omadustest sõltumata mõjutavad taolised stereotüübid inimeste elusid. Näiteks vähendavad need võimet leida tööd.

Seega peaks süüdistust võtma tõsiselt, kuid süüdistatav ei ole otsekohe süüdi. Vaatame öeldut keeleteadlase pilgu läbi.

Esiteks tuleb nentida, et artikli pealkiri ning Ossinovski tsitaat ei ühti. Artikli pealkirjaks oli "Eesti mees on suur probleem", kuid Ossinovski ütles: "Eesti meestega on üldse üks suur probleem". Need kaks lauset ei ole omavahel äravahetatavad, seega nende tähendus ei saa olla täpselt sama. Seda saab illustreerida analoogse lausega uue töötaja palkamisel.

"Aaduga on üldse üks suur probleem"

Võrdle: "Aadu on suur probleem" ja "Aaduga on üldse üks suur probleem". Esimene kahest lausest ei ole kasutatav, kui kandidaat Aadul ei ole puudusi, vaid probleem on väline. Kujutage ette tööandjat, kes peab palkama võrdselt naisi ja mehi. Kui ettevõttes töötab vaadeldaval hetkel viis meest ja neli naist, siis on Aadu palkamine problemaatiline Aadust sõltumatutel asjaoludel.

Teiselt poolt, Ossinovski selgitas oma mõtet näidetega. Lühendatult, Eesti mehed ei loe raamatuid ja neil on ängid, mis viivad alkoholi kuritarvitamiseni. Need näited ei viita meestest selgelt eraldiseisvatele probleemidele, vaid pigem toetavad artikli autori tõlgendust, mis väljendub pealkirja sõnastuses.

Samuti on paljude meelest poliitikutel täiendav moraalne kohustus olla ettevaatlik oma sõnakasutusega, sest nende autoriteet juhib mitmes mõttes avalikku arutelu.

"sõnad omandavad tähenduse ainult kontekstis"

Ennast oma Facebooki seinal kaitstes ründas Ossinovski ajakirjanikku: "Sõnad omandavad tähenduse ainult kontekstis. Nende kontekstist välja rebimine on vägivald nii mõtte kui ka selle edastaja suhtes. Ja see ei ole ajakirjandus."

Seda täpsustust saaks mitmeti kommenteerida, kuid keeleteadlasena pakkus mulle kõige rohkem huvi väide "sõnad omandavad tähenduse ainult kontekstis." See on nimelt ühe tähendusteooria voolu mantra.

Ma pole kindel, kui oluline see on Ossinovskile, sest originaalartikkel tõi välja tsitaadi koos külgnevate lausetega ning selgitas konteksti laiemalt. Kuna ma ise kohal ei olnud, tundub usutav, et see oli ajakirjaniku heauskne katse ütluse konteksti edasi anda.

Sõnade tähenduse allutamine kontekstile on aga sügavalt problemaatiline ning selle käsitluse kitsaskohtade selgitamine võib mitmetimõistetavuste lahtiharutamist hõlbustada. Paljud probleemid nõuavad liigset keeleteaduse ajaloo tundmist, kuid üks aspekt on lihtsasti jälgitav.

Kui tähendus sõltub järeldustest, mida suudame konteksti abil tuletada, siis ei saa lausel iseenesest olla tähendust.

Nimelt sõltuvad kontekstipõhised järeldused järeldaja teadmistest. Kuivõrd inimeste teadmised erinevad, siis peavad erinema ka nende järeldused. Seega, kui sõnade tähendus sõltub kontekstist, siis ei ole sõnadel ühtset tähendust.

Kuid keele rääkijatena mõistame üksteist enamasti probleemideta, kasutame sõnu samamoodi, näeme keeles sünonüüme ja teeme muid asju, mis viitavad sõnade ja neist koosnevate lausete tavapärasele tähendusele.

"rong väljub 8.12"

Tähendusteooria vaidlused pole veel suubunud, kuid isiklikult eelistan dünaamilist lähenemist, mille järgi lause tähenduseks on selle potentsiaal muuta konteksti. Kõige lihtsamalt muudab öeldu konteksti selles osas, et pärast ütlemist on midagi öeldud. Enamasti on sõnadel ka spetsiifiline mõju.

Näiteks, kui kontekstiks on küsimus, kuidas jõuda õigeks ajaks tööle, siis lause "rong väljub 8.12" muudaks konteksti oma informatsiooni lisamisega ning kehtinud küsimus oleks pärast ütlust vastatud ehk poleks enam aktuaalne.

Taoliste teooriate üheks keskseks printsiibiks on kohustus reageerida öeldule. Informatsioon uuendab konteksti ainult juhul kui vestlejad sellega nõustuvad.

Näiteks, kui keegi teine oleks öelnud "8.12 väljuv rong jäeti streigi tõttu ära", siis konteksti ei uuendata eelnenud informatsiooniga "rong väljub 8.12" ja küsimus jääks õhku. Sellest printsiibist järeldub, kuidas Ossinovski saaks oma probleemi lahendada.

Ta peaks eitavalt reageerima tõlgendusele, mis talle ei meeldi. Ja siinkohal peaks teda tunnustama. Järgmisel päeval avaldatud "Stuudiointervjuu lõpus tõdes Ossinovski veelkord, et Eesti mees ei ole mingiski mõttes probleem ning loodab, et keegi end selle pealkirja tõttu halvasti ei tundnud."

Kuna Ossinovski eitas artikli pealkirjas väljendatud tõlgendust, siis ei ole mõistlik talle selle sisu enam omistada.

Dr Martin Aher on keeleteadlane, kes uurib formaalsemantika valdkonnas sidesõnade ja modaalide käitumist õigustekstides. Hetkel juhib ta advokaate ja kohtunikke keeleteaduslike ekspertarvamustega nõustavat firmat Mind the Meaning OÜ.

*"Eesti mehed lajatavad vastu: Ossinovski ise on paras probleem!", Heidi Ruul

*"Kliiniline psühholoog tunneb kaasa: mees olla on raske", Anna-Kaisa Oidermaa

*"Tõnis Niinemets: Eesti mehe kaitseks", Tõnis Niinemets