Saturni kaaslase meresaared koosnevad mullidest
Saturni suurima kaaslase Titani meredes näha olevad saared ei tarvitsegi olla päris õiged saared, vaid rohkem nagu mullisaarte moodi saared.
Prantsuse ja Mehhiko teadlased kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et vähemalt mõned neist nii-öelda saartest on tõenäoliselt hoopis piirkonnad, kus pulbitsevad pinnale suured mullijoad.
Varasematest teadusuuringutest on ilmnenud, et Titanil on meresid, mis koosnevad pindmises osas arvatavasti metaanist ja sügavamas osas etaanist. Saturni süsteemis tiirutavalt kosmosesondilt Cassini tehtud pilte uurides on teadlased märganud, et mõnesid saaresarnaseid moodustisi neis meredes aeg-ajalt tekib ja kaob. Lähem analüüs on näidanud, et põhjuseks ei ole merepinna taseme muutus. Üheks seletuseks ongi pakutud, et tegu on mullipulbitsusaladega.
Nüüd koostasid teadlased eesotsas Daniel Cordier'ga Reims Champagne-Ardenne'i ülikoolist arvutimudeli, mis arvutas, kuidas täpselt võiksid meres mullid tekkida, pinnale voogata ja moodustada kobrutavaid saarekesi. Muu hulgas küsiti lähteandmeid nafta- ja gaasiettevõtetelt, et täpselt modelleerida, kuidas liiguvad vedelikud siin meie planeedil suure rõhu all.
Mudel näitas seepeale, et tõepoolest, lämmastikumullide joad võivadki Cassini piltidelt paistvat nähtust põhjustada. Lämmastik satub merre Titani atmosfäärist tuule, loodete või isegi temperatuurikõikumiste toimel. Seal seguneb see pindmises kihis metaaniga, langeb siis sellise seguna allapoole etaanikihti, kus suurema rõhu käes segu komponendid teineteisest taas eralduvad, nii et tekivad gaasimullid, mis tõusevad pinnale.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa