Saturni suurimast kuust valmis esimene üksikasjalik kaart ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Luidete loojaks võib olla kosmiline kiirgus, mis on pommitanud Titani pinnal atsetüleenjääd.
Luidete loojaks võib olla kosmiline kiirgus, mis on pommitanud Titani pinnal atsetüleenjääd. Autor/allikas: NASA/JPL/Arizona Ülikool/Idaho Ülikool

Astronoomid koostasid pidevalt paksu orgaaniliste ühendite vinesse mähitud Titani pinnast esimese detailse kaardi, mis aitab mõista paremini kuu arengut ja kaugemat ajalugu.

Terve Päikesesüsteemi suuruselt teine kuu on lisaks Maale ainuke taevakeha, millel on paks atmosfäär. Vee rolli täidab tervet planeeti haaravas vedelikuringes vedel metaan, mis moodustab selle pinnal järvi ja meresid. Kuul leiduvate erinevate süsinikupõhiste ühendite rohkuse tõttu peavad astronoomid seda üheks paremaks kohaks Päikesesüsteemis, kust leida maavälist elu. Keskmiselt -179 °C kraadini langeva temperatuuri tõttu erineks see teada-tuntud eluvormidest märkimisväärselt.

Titani pinda kujutav kaart. Hele türkiis tähistab tasandikke, tumesinine toon järvi, lilla luiteid, oranž künkaid ja mägesid, punane kraatreid ja roosakaslilla kanjoneid ja orge. Autor/allikas: Lopes et al./NASA/Nature Astronomy

Samas muudavad paksu atmosfääri ülakihi moodustavad orgaanilised ühendeid selle paljale silmale sisuliselt läbipaistmatuks. See muutis raskemaks ka selle kujunemisloo mõistmist. Nüüd on Saturni ümber 2004–2017. aastal Saturni ümber tiirelnud tehiskaaslase Cassini tehtud pilte analüüsinud teadlased suutnud koostada selle pinnast siiski esimese üksikasjalikku kaardi. Atlas põhineb enam kui saja möödalennu käigus raadiolainetega tehtud mõõtmistel.

Tulemuste kohaselt on ligikaudu kaks kolmandikku kuu pinnast suhteliselt lame, 17 protsenti moodustavad pikematest süsinikuühenditest koosnevad luited, 14 protsenti künkad ja väiksemad mäed ning 1,5 protsenti järsemate nõlvadega orud ja kanjonid. Umbes sama suur osa Titani pinnast on kaetud järvedega. Suuremaid kraatreid leidub Titani pinnal seevastu suhteliselt vähe. Viimane vihjab, et kuu praegune pind tekkis suhteliselt hiljuti.

Kaardi koostanud töörühm nentis, et ei tea veel päris täpselt, millised kuu pinnal nähtavad pinnavormid on püsivamad ja millised seotud pigem aasta-aegade vaheldumisega. Näiteks seostatakse peamiselt Titani põhjapoolkeral asuvaid järvede teket kuu väljavenitatud orbiidiga. Põhjapoolkera suved kestavad lõunapoolkera suvedest kauem. Seetõttu langeb sellele ka rohkem metaanivihma.

Paremat pilti Titanist ei saa suuremate kosmoseagentuuride praeguste plaanide järgi aga veel niipea. USA kosmoseagentuur NASA plaanib saata Titanile sondi alles 2034. aastal. Kava kohaselt lendaks see üle kuu pinna ja teeks üksikasjalikke mõõtmisi mitmes eri kohas.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Astronomy.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: