Titan eemaldub Saturnist igal aastal umbes 11 sentimeetrit. Selles ei ole iseenesest midagi iseäralikku, ka Maa Kuu eemaldub Maast natuke alla nelja sentimeetri aastas, kuid Titani eemaldumine on siiski iseäralikult kiire. Titani kiire eemaldumine paneb raskusjõudude toimel Saturni enda oma pöörlemistelje suhtes kiiremini võbelema. Kui asi nii jätkub, siis kasvab järgmiste aastamiljardite jooksul tõenäoliselt Saturni telje kalle.

Sellisele tulemusele jõudsid Melaine Saillenfest Prantsusmaa teaduskeskusest CRS ja Giacomo Lari Itaaliast Pisa Ülikoolist, kui mudeldasid Saturni süsteemi tulevikustsenaariume arvutil. Mudel näitas, et lõpuks kasvab Saturni pöörlemistelje kalle 90 kraadini, mis tähendab, et telg jõuab orbiidi tasapinnani ja ekvaatoritasand läheb orbiiditasandiga risti. Teisisõnu, planeet läheb puhta külili.

Planeet Uraanil on telg juba praegu veelgi rohkem viltu – 98 kraadi. Võib-olla on sellegi põhjuseks, et Uraani juurest on kunagi mõni suur kaaslane eemaldanud. Varem on erakordselt suurt kallutatust seletatud suurte kokkupõrgetega teiste taevakehadega, kuid seda seletust on viimasel ajal ka kahtluse alla seatud.

Kui aga Titan Saturnist üha kaugeneb ja jõuab kunagi planeedist kaks korda kaugemale kui praegu, siis muutub selle trajektoor mudeli järgi raskusjõudude toimel ebastabiilseks. Selle tulemusel lendab Titani Saturni juurest üldse minema või hakkab hoopis planeedi poole tagasi langema ja kukub sellesse.

Mudeli järgi on Titani võimaliku äralennuni veel mõni miljard, võib-olla isegi kümneid miljardeid aastaid aega, mistõttu võib Päikesesüsteem tervikuna põhjalikult läbi raputatud saada enne, kui Saturni-Titani süsteem eelkirjeldatud lõpplahenduseni jõuab. Umbes viie miljardi aasta pärast kasvab Päike punaseks hiiuks, neelab siseplaneedid endasse ja kujundab ümber ka kaugemate planeetide liikumist.

Oma arvutustulemused Saillenfest ja Lari avaldanud eelretsenseerimata võrguvaramus arXiv.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.