Iisraeli ja Ameerika Ühendriikide teadlased eesotsas Joshua Rosenthaliga USA-s Woods Hole'is asuvast merebioloogia laboratooriumist kirjeldavad ajakirjas Cell, kuidas peajalgsed kirjutavad alatihti DNA molekuli pealt RNA molekuli peale kopeeritud koodi pisut ümber, mille tulemusena suureneb erisuguste valgumolekule hulk, mida rakud sünteesivad, ja see avaldub mitmesugusel huvitaval moel.

Nähtus on iseenesest avastatud juba mõne aja eest ja mõnede teadlaste arvates võib seda käsitleda erilist laadi evolutsioonina, mis rajaneb mitte DNAs toimuvatel mutatsioonidel, vaid RNA redigeerimisel.

RNA on DNA sarnane molekul, mis kopeerib tavaliselt piinliku täpsusega mõnes DNA jupis leiduva geenikoodi, et selle põhjal võiks rakus kokku panna just niisuguseid valgumolekule, mida DNA kood kodeerib. Kuid Rosenthali ja kolleegide tööst selgub, et näiteks kalmaari ajurakkudes võidakse enam kui 60 protsenti RNA-sse kopeeritud infost ümber kodeerida.

Väga kõrge on see protsent ka vähemalt kahel kaheksajala- ja ühel seepialiigil. Teistel loomadel, kaasa arvatud inimestel, tuleb sellist asja ette vähem kui ühel protsendil geeniinfo kopeerimise juhtudest.

Peajalgsetel on teisigi kummalisi eripärasid, näiteks sinine veri, võime muuta kehavärvi ja tajuda valguse polarisatsiooni.