Peajalgsed muudavad värvi pigmenditerakestega täidetud ja kromatofooridena tuntud rakkude abil. Rakke ümbritsevate lihaste kokku tõmbumisel ja lõdvestumisel muutuvad rakud vastavalt lamedamaks või kerajamaks, mis toob kromatofooride värvi esile või muudab rakkude olemasolu pea märkamatuks. Seni on oletatud, et loomad lähtuvad oma keha värvi ja mustri muutmisel silmade kaudu ajju jõudvast teabest.

Enam kui poole sajandi eest tehtud katsed vihjasid küll, et valgustundlikud on ka kaheksajalgade kromatofoorid, kuid toonast tähelepanekut ei vaevunud keegi kontrollima. California ülikooli evolutsioonibioloogid eesotsas Desmond Ramireze ja Todd Oakleyga tegid värskes töös katseid 11 äsjakoorunud ja täiskasvanud kaheksajalalt pärineva nahatükikestega.

Töörühm täheldas nahatükke valget valgust kiirgava LED-lambiga valgustades, et nendes leiduvad kromatofoorid laienesid hetkega. Seevastu punane valgus tõi kaasa küll lihaste rütmilise kokku tõmbumise, kuid mitte kromatofooride laienemise. Kõige tundlikumad näisid kromatofoorid olevat sinaka valguse suhtes, mille lainepikkus on 480 nanomeetrit. Sama lainepikkusega valgus neeldub mitmetes opsiinides.

Täiendavad uuringud kinnitasid, et kromatofoorides leidubki valgustundlikke valke. Kaheksajalgade nahk näib seeläbi toimivat ühe suure valgustundliku elundina. Ramirez nendib kolleegidega, et neil ei õnnestunud otseselt näidata, et värvimuutuste eest vastutavalt otseselt just opsiinid. Samahästi võivad valgustundlikud valgud aidata reguleerida ööpäevarütme või erinevate hormoonide taset.

Ramirezega sarnasele järeldusele jõudsid seepiate ja kalmaaride nahka uurides ka Marylandi ülikooli bioloogid eesotsas Thomas Croniniga. Mees suutis kaaslastega näidata loomade kromatofoorides leidub kahte erinevat tüüpi valgustundlikke valke.

Uurimused ilmusid ajakirjas Journal of Experimental Biology