"Kui meie järeldused paika peavad, tekkis hulkrakne elu taimede näol arvatust vähemalt 400 miljonit aastat varem," sõnas fossiilid avastanud Theresa Sallstedt ERR Novaatorile antud intervjuus. Tunnustatud teooria kohaselt pidi vabalt elav bakter neelama selleks alla fotosünteesiva sinivetika. Teise organismi lagundamise asemel hakkasid tegema kaks eluvormi koostööd. Pikapeale arenesid neist hulkraksed, mis hangivad energiat fotosünteesi läbi.

Varasema arusaama kohaselt võis see juhtuda millalgi 1500 – 600 miljonit aastat tagasi. "Eelnevalt on peetud seda paljude silmis nn igavaks miljardiks, mille vältel ei juhtunud midagi iseäralikku. Evolutsioonitempo aeglustus. Värske leid lisab kindlust, et see polnud tingitud keerukamate organismide nappusest. Pigem näis elu ootavat edasiseks mitmekesistumiseks midagi erilist, näiteks sobilikke keskkonnatingimusi," lisas Rootsi loodusloomuuseumis erakorralise teadurina töötav Sallsted.

India keskosast päevavalgele tulnud kivististes võib eristada kolme erinevat tüüpi elusorganismide säilmeid. Liigid kannavad töörühma soovitusel nimesid Denaricion mendax, Rafatazmia chitrakootensis ja Ramathallus lobatus. Neist esimese näol on tõenäoliselt tegu kolooniaid moodustavate bakteritega. Ülejäänud kaks liiki meenutavad väliselt väikestest kambrikestest koosnevaid ketikesi. Tegu on vetikatega.

India keskosast on leitud varem teisigi hulkrakseid meenutavaid fossiile. Seni polnud suutnud aga keegi kinnitada, et neil on hulkrakseid iseloomustav sisestruktuur. "Antud juhul sarnaneb esiteks mõnede fossiilide väliskuju ligilähedaselt tänapäeva punavetikatele. Samuti leidsime jälgi rakusisestest struktuuridest – kloroplastidest," selgitas teadur.

Sellele vaatamata oletas Sallsted, et töö lisab kütust kogukonnas juba aastakümneid lõõmanud debatile. Geoloogilised protsessid jõuavad sedavõrd vanu fossiile märkimisväärselt mõjutada. Nõnda pole piir bioloogia ja geoloogia vahel alati väga hästi eristatav. "Kuid loodame leida kogutud kivimitest täiendavaid säilmeid, mis võiks pakkuda meie järeldustele täiendavat tuge," lisas teadur. Täie kindlusega ei saa nii vanade fossiilide puhul midagi kunagi väita.

"Igal juhul näitlikustab töö, et analüüsimeetodite paranemisel võivad asjad, millesse aastakümneid uskunud oleme, osutuda vääraks või neid tuleb tõlgendada teisel viisil. Selliste teemade puhul tuleb pilk avar hoida," mõtiskles Sallsted. Mis puutub teadurisse endasse, oli ta fossiilide leidmise järel sedavõrd elevil, et pidi enne sellest juhendajale teada andmist rahunemiseks kolm korda ümber õppehoone jalutama.

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Biology.