Just selliseid küsimusi küsis teadlane Joshua Knobe koos kolleegidega ajakirjas Journal of Experimental Psychology ilmunud artiklis.

Uuringus osalejad leidsid, et Tom võib tõepoolest sageli kogeda positiivset meeleolu, aga ta ei saa olla tegelikult õnnelik, sest selleks, et olla tõeliselt õnnelik, tuleb olla ka hea.

Osa sotsiaalteadlasi leiab, et õnnelikkust saab teaduslikult uurida. Nad uurivad õnnelikkust kui subjektiivselt kogetud meeleolu. Mõõdikuid, mida kasutatakse sellise õnnelikkuse mõõtmiseks, on kahte tüüpi.

Esimesi, mida näiteks kasutab teadlane Sonja Lybomirsky, nimetatakse subjektiivseteks mõõdikuteks. Nendes uurimustes osalejate käest küsitakse kui õnnelikud on nad näiteks skaalal nullist kümneni ja kui õnnelikud on viimasel ajal olnud.

Teisi mõõdikuid, mida kasutab näiteks sotsiaalteadlane Daniel Kahneman, nimetatakse objektiivseteks mõõdikuteks. Nendes uurimustes palutakse osalejatel hinnata oma hetke meeleolu mitu korda päeva jooksul ning hiljem tehakse kokkuvõte sellest, kuidas osalejate subjektiivne kogemus hetkest hetke muutus.

Kahneman ja Krueger nimetavad selliseid objektiivseid mõõdikuid õnnelikkuse mõõtmise kuldstandardiks. Subjektiivseid mõõdikuid, mida nimetatakse ka retrospektiivseteks mõõdikuteks, ei pea nad nii kvaliteetseks kui hetke meeleolu hindavaid mõõdikuid.

Subjektiivsete mõõdikute murekoht on, et nende puhul tuginetakse oma õnnelikkuse hindamisel mälule.

Näiteks kui inimene käib reisil ja tema käest küsitakse hiljem, kui õnnelik ta reisil oli, siis hindab ta reisil kogetud õnnelikkust ainult ühe või mõne üksiku mälestuse alusel. See aga ei peegelda tema tegelikke meeleolusid tervikuna.

Reisilkäija võib öelda, et oli reisil väga õnnelik, sest mäletab, kuidas ta esimesel päeval rannas maitsvat kokteili jõi, kuigi tegelikult vingus ülejäänud nädala päikesepõletuste pärast.

Kuigi eelnevalt välja toodud õnnelikkuse mõõtmise nn kuldstandard on väga hea, ei saa sellega õnnelikkuse teaduslik uurimine piirduda sellepärast, et nii tavainimesed kui ka osa filosoofe ja sotsiaalteadlasi ei arva, et õnnelikkus piirdub ainult meeleolu uurimisega.

Teadlaste seas on õnnelikkuse uurimise kohta ka teisi arvamusi. Majanduses domineerib seisukoht, et õnnelikkust on raske mõõta, kuid eelistusi saab objektiivselt hinnata, selleks tuleb inimeste käitumist jälgida.

Majandusteadlaste meelest on õnnelikkuse uurimine isegi mitte-teaduslik, kuna meeleolu ei ole otseselt võimalik vaadelda. Selle seisukoha järgi on inimese jaoks üks meeleseisund parem kui teine juhul, kui ta eelistab seda meeleseisundit. See tähendab, et tema käitumist jälgides on näha, et ta valib esimese meeleseisundi teisele eelistatult.

Osa teadlasi nõustub, et õnnelikkus on oluline osa heaolust, kuid ei usu siiski, et õnnelikkust saaks teaduslikult uurida. Õnnelikkust saab hinnata ainult kogeja ise, ent teadus tegeleb objektiivselt uuritavaga. Vaadeldav käitumine, mida saab objektiivselt hinnata, ei ütle nende teadlaste meelest piisavalt õnnelikkuse kohta.