Olgu see veregrupi dieet, taimetoitlus, kaalujälgimise programm või suhkrut vältiv dieet - ekstreemne söömisharjumuste muutmine lööb tulevikus kindlasti välja muid tervisehädasid. Kümneid aastaid biokeemikuna töötanud Zilmeri sõnul on normaalne kaalu langetuse rütm kaks kilo kuus. "Pange tähele, selline langetus ei tekita tervisele probleeme ka tuleviku jaoks," rääkis professor Vikerraadio saates "Huvitaja".

Zilmer soovitab tähele panna inimest, kes kiitleb kiire 15-kilose kaalulangusega ja temaga uuesti viie või kuue aasta pärast rääkida. Ta on kindel, et sel inimesel on terviseprobleemid. Mõistagi annab kaalulangetus tugeva positiivse emotsiooni, aga pikas perspektiivis on kiire kaalulangetus tervist kahjustav.

"Enamasti ei saadagi aru, et dieet on tervist rikkuv, sest kahju väljendub alles mitme aasta pärast." Zilmer meenutab, et kui USA-s vaadati tagasi inimestele, kes osalesid kaalujälgijate projektis (ja kellest suur osa oli selle lõpetanud), selgus, et väga paljud on tüsedamad kui projekti alustades.

Juhul, kui kaalu tuleb langetada, peaks esimesena üle vaatama toiduportsjonite suurused. Kaloreid väga täpselt lugeda polegi vaja, aga kui juhtub, et kaal tõesti tõuseb, tuleks üle vaadata ka võrrandi teine pool ehk füüsiline aktiivsus. Seega: kas sisse söödud energia ka kõik ikka kulutatud saab?

Väga mõttekas ei ole ka veregruppide järgi toitumine ehk veregrupi dieedi pidamine. Zilmer märgib, et esiteks on teadus niivõrd palju edasi arenenud, et nelja või viie grupi asemel on teada üle 30. "Inimesed on elanud maailmas liigina väga kaua, veregrupid on lihtsalt tehniline kokkulepe." Zilmer toob näite, et meie eel-eellased sõid teadmata veregruppidest ja kuna nad jäid kenasti ellu, ei tasu arvata, et taolist dieeti praegugi aretada tuleks.

Kaks rusikareeglit

1) Söömine peab olema normaalne ehk toitainete tarbimine tasakaalus.
2) Suuremas ülekaalus peab olema taimne osa, loomne toit vähemuses.

Ülekaal või rasvumine?

Seda, kas inimene peaks kaalu muutma, ollakse harjunud määrama tema kehamassiindeksi kaudu. Zilmer rõhutab, et kuigi inimesed on paika pannud mõõtsüsteemid, kuidas inimeste kaalu ja seeläbi tervislikkust mõõta, pole mõtet parameetritesse mahtumisega end liialt vaevata. "Peaksite vaatama, mis teie kaal on ja kas teil sellega seoses on probleeme." Kehamassi indeks 26, mis justkui viitab kergele ülekaalule ei pruugi tähendada otsest terviseriski.

Samas ei ole kahtlustki, et kehamassiindeks 30 ja enam (ehk rasvumise tase), kaasnevad ka tervislikud probleemid. Aga indeksi jälgimisest tervisele järelduste tegemiseks üksi kindlasti ei piisa, sest rasvunuks võidaks lugeda ka inimene, kes on lühike, jämedate luude ja massiivsete lihastega.

"Ülekaalulise määratlus on hea signaal selleks, et [anda märku]: hea inimene, ära jõua rasvunute sekka." Aga et ülekaalulisuse piiri ületamine automaatselt ka tervisehädasid hakkaks ajendama, pole veel kuskil tõendatud.

Kas harrastussportlane peaks söögisedelit muutma?

Nii pea, kui inimene teeb trenni, saavad lihased mikrotraumasid, molekulaarseid kahjustusi, mida me tegelikult ei tunne. "Mõistlik on need likvideerida," märgib Zilmer ja soovitab mõelda valkude lisatarbimisele. Kas selleks peaks ostma valgulisandit? Ei, on Zilmeri vastus konkreetne.

Mõõduka koormusega treeningu ehk näiteks tund aega rattaga sõites sobib taastumiseks suurepäraselt 330 ml Helluse keefiri.

Keefiris on kõrgkvaliteetsed valgud, mis aitavad parandada lihase mikrokahjustusi, samuti taastuvad keefiri abil veevarud.

"See on üks lihtsamaid ja mõnusamaid taastusvahendeid. Aga see peaks toimuma 10 min jooksul pärast treeningpingutuse lõppu. Sel juhul garanteerite selle, et organism saab korralikult aminohappeid ja molekulaarsed valgutraumad saavad n-ö koristatud."

Kas on mõttekas osta mustikamahla, millel pole enam värvi?

See pole väga mõttekas, sest need ühendid, mis huuli ja näppe värvivad, on meile väga tervislikud. Seega võib arvata, et joogis ei ole enam nii palju häid aineid alles, kui tema hind võiks viidata. Parem kaaluda, kas sama raha eest saaks osta peotäie marju, mis annavad rohkem kasulikke aineid. Alati eelistada terveid marju.

Kas taimsed valgud on loomsetega võrdsed?

Biokeemiliselt saab kinnitada, et on olemas kõrgväärtuslikud valgud ja natuke vähemväärtuslikud valgud. Kuna meie organism ei tooda osasid endale vajalikke aminohappeid, tuleb need hankida toiduvalkude kaudu. Zilmeri sõnul on just loomses valgus aminohappeid piisavalt ja ka meie kehavalkudele sobivas vahekorras. "Aga taimsetele valkudele ei tasuks liiga teha," lisas ta. Neis on samavõrd oluline panus vitamiinidesse jmt ainete omandamisse.

Zilmer märkis veel, et vaid taimsest toidust elamine pole organismile absoluutselt ohtudeta, sest siis tuleks leida toidule lisandeid, millest, muide, on osa pärit siiski loomsest allikast.

Kas see on normaalne, kui kõva ajutöö järel tuleb suur söögiisu?

Aju vajab päevas 140 kuni 160 grammi glükoosi ehk suhkrut. Muuseas, on ajurakke, mis töötavadki vaid suhkru abil. Kui ajul on intensiivsem tööperiood, hakkab organism tõesti natuke enam nõudma süsivesikuid. Kuna süsivesikud seostuvad meile enamasti ka mõnusa maitsega, hakatakse tahtma rohkem toitu. Selles pole midagi paha, tuleb vaid jälgida, et ka füüsiline aktiivsus oleks piisav.

Zilmer soovitab süüa tumedat-mõru šokolaadi - see stimuleerib ajutööd. Muide, see, et suhkur oleks tervisele kahjulik, ei pea ka täies ulatuses paika, sest näiteks erütrotsüüdid toimivadki vaid suhkru abil.  

Kõigi soovituste ja dieetide puhul rõhutas Zilmer aga korduvalt: kui oled täiskasvanud inimene, kel lapsed saadud, ei saa keegi keelata dieetide ja söömisharjumiste muutmise katsetamist - see voli jääb endiselt igaühele.