"Arvan, et kõik tunnistavad, kuidas neile ei meeldi poetomatite maitse. Häid tomateid otsitakse taga tikutulega. Seega on ilmselt lohutav kuulda, et nüüdisaegsetes tomatites pole tõepoolest mitmeid tomatiga seostuvaid aromaatseid ühendeid nii palju kui varem. Vaatamata sellele, et tomatikasvatajad on aastaid väitnud, et viljadel pole midagi viga," sõnas uurimuse juhtivautor Harry Klee ERR Novaatorile antud intervjuus.

Järeldused põhinevad 398 tööstuslikult ja omaks tarbeks kasvatatava tomatisordi ning paari kodustamata tomati sugulasliigi pärilikkusaine järjestamisel. Enam kui saja sordi maitset paluti üksikasjalikult kirjeldada sajakonnast inimest koosneval tarbijapaneelil.

Kokkuvõtlikult võimaldas see Florida ülikooli agronoomiaprofessoril tuvastada 33 tarbijate seas maitse poolest kõrges hinnas olevat tomatis leiduvat keemilist ühendit. Lisaks tuvastasid nad 37 molekuli, mis seostusid tugevalt maitse intensiivsusega. Kuigi 28 ühendit võis näha nii tööstuslikult kui ka omaks tarbeks kasvatavates tomatites, leidus 13 molekuli tööstuslikult kasvatavates tomatites keskmiselt oluliselt vähem. Teisisõnu on aretustöö käigus kaotsi läinud osa tomatile sellele ainuomase maitse andvatest geenialleelidest.

Aeglane allakäik
Klee nentis, et sordiaretajate ees seisvad raskused on mõistetavad. "Pole olemas ühte ühendit, mille puhul oskaksid inimesed seda nuusutades kohe öelda, et tegu on tomatiga. Seetõttu on raske märgata, kui mõni oluline maitsega seonduv geen kaotsi läheb või asendub kehvema geenivariandiga. Nüüdisaegsete tomatite allakäik on olnud aeglane," laiendas agronoom. Märgatavaid muutusi võis Klee sõnul seetõttu näha alles 3 – 4 olulise geeni kaotamisel. Siis oli aga juba liiga hilja.

Samal ajal ei pööra sordiaretajad vähemalt Ameerika Ühendriikides tomati maitse süstemaatilisele hindamisele olulist tähelepanu. Vilja maitset hindavate tarbijapaneelide rahastamine on kulukas. Samas on raske kindlustada, et tomateid korjati ja hoiustati täpselt sama metoodika alusel. Kõigi muutujatega arvestamine nõuab seetõttu rohkem ressursse, kui on reeglina agronoomide käsutuses.

Maitsega seostatavate geenide rohkus raskendab ka probleemi lahendamist. "Nüüdisaegsete sortide genoomi erinevatesse paikadesse on vaja uuesti viia ilmselt 6 – 7 geenialleeli, mis on säilinud kodustes tomatites, enne kui maitse paranemist märkame. Me ei saa lihtsalt ühte geeni korda teha," rõhutas Klee. Kaasaegsete molekulaarsete meetodite ja Klee töörühma analüüsi abil võtaks see aega parimal juhul paar aastat.

[Geenide "korda tegemine" ei tähenda antud juhul tomati geneetiliselt muundamist. Molekulaarsed meetodid võimaldavad agronoomidel teha kindlaks taimede täpse geneetilise koodi ja langetada seeläbi traditsioonilisemas aretustöös teadlikumaid otsuseid. Selle asemel, et loota sortide ja taimede ristamisel pimedale õnnele.]

Laiemat pilti vaadates annab uurimus alust siiski ettevaatlikuks optimismiks. Suurem osa tugevama maitsega seonduvatest geenialleelidest näivad olevat kaotsi läinud juhuslikult, mitte sihikindla aretustöö tulemusel. Kuna tomatitele lõhna ja maitse andmiseks ei pea aromaatsete lenduvate ühendite suhteline sisaldus olema viljades kuigi kõrge, ei mõjuta muudatuste tegemine tõenäoliselt tomatite teisi omadusi, sh kasvukiirust.

Täielikult ilma kompromissideta läbi ajada siiski ei saa. Näiteks näitas analüüs, et viljade suhkru- ja hapete sisaldus ning nende suurus on tihedalt seotud. Kui tarbijate jaoks poleks väiksemad viljad väga suur kaotus, siis teiste ühendite puhul võib olla tootjate ja tarnijatega ühise keele leidmine raskem. Üks tähelepanu pälvinud aromaatne ühend annab viljadele kehva maitse, kuid reguleerib samal ajal viljade küpsemist, mis on tähtis nende transpordil.

Mõtteviisi muutus
Klee töörühm avaldas hiljuti uurimuse, milles näitas, et tomatite maitsele mõjub laastavalt ka jahutamine. See on aga üleilmastunud maailmas kauba ühest kohast teise toimetamiseks praktiliselt möödapääsmatu. Mis mõte on sellisel juhul üleüldse tomatite genoomi korda teha?

"See on kriitiline küsimus," nõustus professor: "Lihtne vastus on, et me ei pruugigi maitse paranemist seetõttu märgata. Meil on vaja seetõttu süsteemi muuta viisil, et see oleks kasulik nii kasvatajale, kaubasaatjale, edasimüüjale ja tarbijale. Paraku puudub praegu tagasiside, mis seda võimaldaks".

Sordiaretaja vaatenurgast on aga tema sõnul oluline luua muutusteks vähemalt eeldus ehk aretada paremini maitsvaid tomateid. Tarbijad peaksid näitama paremate tomatite nõudmisel samal ajal suuremat initsiatiivi ja olema valmis halvasti maitsvat kaupa otseselt boikoteerima.

Tomatikasvatajate ihaluses suuremate tomatite järele näeb Klee taas viga süsteemis laiemalt. "Neid huvitab eeskätt see, palju nad tomateid kasti panevad. Samal alusel makstakse palka tomatikorjajatele. Väiksemate viljade puhul kasvavad seega tööjõukulud ja väheneb ettevõtete kasum. Suurem on parem," laiendas professor. Paremini maitsva kauba eest seevastu kasvatajaid tavaliselt ei tasustata.

Mees nentis, et sordiaretajad peavad tarbijaid protsessi rohkem kaasama. Samal ajal lasub tarbijatel kohustus näidata valmidust maksta paremini maitsva tomati eest veidi rohkem, mis annaks tomatikasvatajatele lisamotivatsiooni. "Ostja, kes valib letilt kõige odavama kauba, peab mõistma, mis on selle kaudne mõju," lisas Klee.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.