"Tavaliselt väheneb aju hallaine hulk võrreldaval määral haigusliku seisundi nagu neurodegeneratiivse või psühhiaatrilise haiguse korral. Normaalse aju arengu korral tuleb seda ette vaid teismeeas. Seejuures seda saadavad märkimisväärsed muutused hormonaalses tasakaalus ja isiksuses. Nähtud muutuste ulatus muutis tulemused meie jaoks seetõttu tõsiselt üllatavaks," selgitas Kataloonias asuva Pí ja Molisti vaimuhaiguste ennetamise ja ravikeskuse psühholoog Erika Barba-Müller ERR Novaatorile.

Barba-Müller ja Elseline Hoekzema Leideni ülikoolist leidsid kolleegidega esimest kord emaks saanud 25 naist magnetresonantstomograafi all uurides, et aju närvikoe ruumala vähenes oluliselt mitmetes piirkondades, mida on seostatud varem sotsiaalse tajuga.

Teisisõnu piirkondadega, mis töötlevad, talletavad ja kasutavad teiste inimeste ja sotsiaalsete olukordadega seonduvat informatsiooni. Samades piirkondades asuvad ajurakud löövad laenglema ka näiteks siis, kui emad vaatavad oma imikueas järeltulijate pilte.

"Muutused pole selles mõttes head ega halvad. Kui kellegi peaks eelneva põhjal "teatud" mõtted tekkima, kohe kindlasti pole tegu haigusliku seisundiga," lisas psühholoog. Muutuste ulatuse sai seejuures otseselt siduda kiindumusega, mida noored emad laste suhtes tundsid.

Sarnaseid muutusi ei nähtud vaatlusperioodi jooksul ei lastetuks jäänud naiste ega värskete isade ajus. Nii võib oletada, et ümberkorraldused on tingitud vähemalt osaliselt hormoonitulvast ja aitavad mõista emadel laste vajadusi paremini kui enne.

"Mitte miski ei ütle meile, et rohkem hallainet on alati parem. Aju on plastiline organ. Nii selle ruumala suurenemine kui ka vähenemine võib sõltuvalt olukorrast kasulikuks osutuda."

Veerandsajast uuringus osalenud naisest uuriti 11 naise aju ka kaks aastat pärast lapse sündi . Hallaine hulk taastus osaliselt taastumise mälu ja õppimisvõimega seotud hipokampuses. Närvikoe ruumala hormoonide poolt mõjutatud piirkondades aga oluliselt ei kasvanud.

"Seega tundub, et muudatused on küllaltki püsivad. Kahjuks pole meil võimalik seda hüpoteesi otseselt praegu proovile panna, sest pidime uuringutes kasutatud tomograafi välja vahetama. Uue kasutamine toob paraku kohe süstemaatilise vea sisse," nentis Barba-Müller.

Töörühm teeb praegu aga täiendavaid uuringud, mis hõlmavad rohkem naisi ja kelle aju uuritakse raseduse ajal. Võrreldes varasemaga on tänaseks selge, et magnetresonantstomograafi all lebamine lootele halvasti ei mõju.

Teadlased ei oska öelda, mis täpselt ajustruktuuriga raseduse ajal juhtub. Psühholoog tõi samas välja, et teismeeas toimuvat hallaine hulga vähenemist seostatakse närvirakke ühendavate sünapside kärpimisega.

Ühendusi, mida parasjagu vaja pole, pole vaja ka säilitada. Nii võib oletada, et ajupiirkonnad spetsialiseeruvad rohkem selgelt piiritletud ülesannete täitmisele. Tegu on siiski hetkel veel hüpoteesiga.

Teise uurimissuunana loodab töörühm aimu saada sünnijärgse depressiooni tekkepõhjustest. "Kui näeme, et hiljem depressiooni langevate emade ajus raseduse ajal toimuvad muutused erinevad teiste omast, võiks see anda meile mõningaid vihjeid ka selle kohta," mõtiskles Barba-Müller.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.