''Pidev sotsiaalse positsiooniga seonduv stress võib mõjutada seda, kuidas meie keha töötab. Kuid samal ajal näitab uurimus, et vähemalt täiskasvanueas ei tekita see organismis püsivaid muutusi. Olukorra paranedes ei pea kartma, et mineviku vari jääb sind saatma igavesti,'' mõtiskles Jenny Tung, Duke'i ülikooli evolutsioonigeneetik ja hiljuti ajakirjas Science ilmunud töö vanemautor

Järeldused põhinevad 45 emase reesusmakaagiga tehtud katsetel ja nende geenide avaldumise uurimisel. Kuigi tähelepanekuid pole võimalik inimestele otseselt üle kanda, aitavad need lahti harutada ühiskondliku staatuse ja tervise vahelisi seoseid. Uurimus vihjab taaskord, et sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on ühiskonna standardite alusel või kontekstist lähtuvalt madalama staatusega elanikkonna olukorra parandamisel olulisel kohal.

Sarnaselt inimühiskondadele on makaagikarjade ülesehitus hierarhiline. Tõsi, võrreldes inimkogumitega on alluvussuhted tunduvalt lihtsakoelisemad ja sirgjoonelisemad. Sotsiaalse staatuse ja immuunsüsteemi vaheliste seoste uurimiseks jagas Tungi töörühm 45 emasmakaaki viiest liikmest koosnevatesse rühmadesse. Karjade käitumist jälgiti aasta vältel. Seejärel jagati rühmad ümber vastavalt selle liikmete sotsiaalsele staatusele. Kõik alfaemased sattusid ühte ja kõige madalamal positsioonil olnud makaagid teise rühma. Sama tehti kõige vahepealsete astmetega.

Töörühm leidis mõlemal juhul, et madalama sotsiaalse staatuse ja sagedamini kiusatavate loomade genoomis avaldusid bakteriaalset päritolu valkude registreerimisel põletikulisusega seonduvad geenid tugevamalt. ''Kuigi põletik on haigustekitajate vastu võitlemisel keha loomulik reaktsioon, võib olla head asja liiga palju. Lisaks sissetungijatest bakteritele hakkab immuunsüsteem ohustama ka keha enda rakke,'' selgitas Tung. Kõrgema sotsiaalse staatusega loomade immuunsüsteem reageeris seevastu tugevamalt viirustele.

Tegu on järjekordse näitega sellest, kuidas immuunsüsteemist rääkides on eksitav kasutada mõisteid tugev ja nõrk. Inimeste puhul on pidevat põletikulisust seostatud kõrgenenud riskiga haigestuda mitmesse teistesse haigustesse alates Alzheimeri tõvest lõpetades südame-veresoonkonnahaigustega. ''Tegelikult on eelneval näidatud, et mitmed kõige tugevamalt sotsiaalse staatusega seostuvad haigused seostuvad omakorda põletikuga,'' kinnitas Tung.

Täpsemalt näitas geenianalüüs, et sotsiaalne staatus mõjutab eeskätt T-abistajarakkudes ja loomulikes tappurrakkudes avalduvaid geene. Esimesed aitavad nakkuse korral signaalmolekulide vabastamisega reguleerida immuunsüsteemi tööd, mil teised hävitavad otseselt vähi- ja haigustekitaja poolt üle võetud rakke. Kokku seostati sotsiaalset positsiooni pea 1700 geeniga.

Seejuures sai T-abistajarakkude puhul kanda 17 protsenti geenide erinevas avaldumises nähtavast vahest kiusamise mõju arvele. Ligikaudu 34 protsenti aga sellele, kui sageli makaaki teiste karjaliikmete poolt soeti. ''Teatud tasandil võib seeläbi öelda, et sotsiaalse kontakti puudumine on kiusamisest isegi hullem,'' mõtiskles professor. Immuunsüsteemi ja sotsiaalse suhtluse, sh puudutuste vahelistele seostele on viidanud ka eelnevad tööd.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.