Eelmise 1996. aastal avaldatud hinnanguni jõudmiseks lasti Hubble'i kosmoseteleskoobil jälgida ka kõige kaugematest taevaavarustest pärinevate footonite püüdmiseks kümme päeva järjest ühte kitsukest taevariba. Ülipika säriaja tulemusel said pildile isegi Maast 12 miljardi valgusaasta kaugusel asuvat galaktikad. Tähekogumid loeti kokku ja eeldades, et universum on kõigis suundades laias laastus samasugune kui Hubble'i ülisügavas väljas, järeldasid astronoomid, et vaadeldavas universumis leidub umbes 120 miljardit galaktikat.

''Kuid inimesed ei mõelnud hiljem arvu tsiteerides sageli selle peale, et see peegeldab vaid Hubble'i vaatevälja jäävate galaktikate, mitte universumis leiduvate galaktikate koguarvu,'' selgitas uurimuse juhtivautor Christopher Conselice ERR Novaatorile antud intervjuus.

Muljetavaldavale arvule vaatamata valmistas järeldus kosmoloogidele peavalu. Galaktikatest jäi vajaka universumis leiduva aine tiheduse selgitamiseks. Puuduv aine kirjutati muu hulgas teleskoobi jaoks liiga tuhmide galaktikate, tumeaine ja galaktikate vahelises ruumis paikneva gaasi arvele. Möödunud kümnendi lõpus läbis Hubble'i teleskoop aga uuenduskuuri, mis võimaldas sellel märgata Maast 13 miljardi valgusaasta kaugusel asuvaid galaktikaid.

''Uute andmete valguses teadsin, et meil on võimalik määrata esimest korda universumis leiduvate galaktikate arvu robustselt. Seda polnud aasta eest veel võimalik. Kui küsid minult, kas inimesed tänavalt peaksid uue hinnangu oma maailmapilti lisama, siis igatahes, kuigi ma olen muidugi uurimuse autor. Ma rõhutaksin seejuures, et tegu on alampiiriga ja tegelikult on galaktikaid veel palju rohkem,'' kinnitas Conselice.

Uute ülesvõtete alusel oli Nottinghami ülikooli astronoomidel võimalik leida selge seos galaktikate massi ja nende kauguse vahel. Tulemuste põhjal määras töörühm ka oletatava galaktikate arvu, mida pole võimalik märgata teleskoopide suurusest lähtuvate piirangute tõttu.

Conselice järeldab kolleegidega ajakirjas Astrophysical Journal ilmuvas töös, et vaadeldavas universumis leidub ligikaudu kaks triljonit galaktikat. Praeguste tehniliste võimaluste juures on neist otseselt vaadeldav umbes iga kümnes. Võimalusi avardab oluliselt Hubble'i kosmoseteleskoobi järglasest James Webbi kosmoseteleskoop, mis saadetakse kava kohaselt orbiidile 2019. aasta lõpus.

''Hetkel ei tea me aga tegelikult, kuidas vähemalt 90 protsenti universumi galaktikatest välja näevad. Meil on muidugi mõningaid ideid ja spagetikoletist me kindlasti ei leia, kuid ajalukku vaadates pole asjad olnud kunagi päris sellised, nagu sa oled eelnevalt oletanud,'' lisas astronoom.

Senikaua võib uus töö aidata aga paremini mõista galaktikate moodustumist ja evolutsiooni. Samal ajal tasub aga meeles pidada, et tänaseks on universumis leiduvate galaktikate arv miljardite aastate vältel toimunud ühinemiste tõttu kahest triljonist oluliselt väiksem.