Järeldus põhineb kaugete galaktikate ülitäpsel pöörlemiskiiruse mõõtmisel. "Sama näitaja oli tegelikult üks põhjustest, miks tumeaine olemasolu üleüldse kunagi välja pakuti," märkis uue uurimuse juhtivautor Reinhard Genzel, Max Plancki maavälise füüsika instituudi astrofüüsik ERR Novaatorile.

Klassikalise mehaanika kohaselt peaksid galaktika äärealadel asuvad tähed ja gaas liikuma aeglasemalt kui selle keskel, kuna seal on vähem ainet. 1970. aastatel tehtud vaatlused viitasid aga muule. Tähtede liikumiskiirus langes oodatust aeglasemas tempos. Teisisõnu olid tähekogumid parasjagu koost lendamas või leidus galaktika äärealadel suures koguses nähtamatut ainet.

Nüüdisaegse arusaama kohaselt leidub tavalist ainet vaid gravitatsiooniliselt mõjutavat tumeainet universumis tavalisest ainest umbes kuus korda rohkem. "Linnutee keskmest vaid 10 000 valgusaastat kaugemale minnes domineerib tumeaine mõju juba täielikult. Kuid meie vaadeldud galaktikates seda ei näe. See oli päris üllatav," selgitas astrofüüsik. Kuigi see ei tähenda, et vaatluse alla võetud 97 galaktikas poleks tumeainet üldse, leidub seda seal vähem.

Ühe selgituse järgi võiks see sundida ümber vaatama teadlaste klassikalist arusaama galaktikate evolutsioonist. Tumeaine halosid on nähtud seni skeletina, kuhu hakkas kogunema gaas ja tekkisid tähed. Genzeli töörühma tulemused viitavad seevastu, et tumeaine kogunes klompidesse aeglasemalt kui tavaline aine. Gaasi galaktikate keskmesse kogunemise kiirendamiseks võis piisata gaasivoogude enda turbulentsi.

Alternatiivselt on tegu just seda kosmilist epohhi iseloomustavate galaktikate eripäraga. "Keskendusime suhteliselt kogukatele galaktikatele tähetekke tipp-perioodil. Uusi tähti moodustus tänasest eriti galaktika keskmes tuhandeid kordi kiiremini," selgitas Genzel. See võib luua illusiooni tegelikust kompaktsematest galaktikatest. Teisisõnu ei püüdnud astronoomid kuid kestnud vaatluste vältel aeglasemalt pöörlevat välisosa üleüldse pildile.

Ent on ka teisi võimalusi. "Tumeaine uurimisele keskendunud kogukonnas on praegu veidi segased ajad. Paljud teoreetikute arvates peaksid selle moodustama suure massiga osakesed. Keegi pole neist aga eksperimentides seni jälgi näinud. Seeläbi on hakanud mitmed teoreetikud hakanud hellitama võimalust, et peame vaatama eksootilisemate hüpoteeside poole," mõtiskles astrofüüsik. Tegu ei pruugi olla osakestega.

Konservatiivsete vaadetega eksperimentaatorina soovitab ta aga enne põhjalikumaid spekulatsioone oodata, kuni nende vaatlustulemusi sõltumatult kinnitatakse. "Me olime küll hoolikad, kuid meie sõna iseeneses ei muuda tulemusi tõeseks," laiendas Genzel.

Noori galaktikaid kirjeldavad uurimused ilmusid ajakirjades Nature ja The Astrophysical Journal.