Doktoritöö: esimene maailmasõda suurendas eestlaste kirjaoskuse tähtsust ({{commentsTotal}})

Äsja Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis esimese maailmasõja kogemuse teemalist doktoritööd kaitsnud Liisi Esse avab sõjauurimise juures vähem tähelepanu saanud, kuid huvitava tahu. Ta rõhutab, et esimene maailmasõda mängis eestlaste kirjaoskuse edendamise juures tähtsat rolli.

“Kuni selle ajani ei olnud nii massiline kirjade kirjutamine elanikkonna seas laiemalt just väga levinud. Sõda lõi uue olukorra, kus kirjavahetusest sai põhiline ja pea ainuvõimalik suhtlusviis. Kirjutamine muutus korraga väga tähtsaks,” jutustab ajaloolane. Nii pika aja vältel oma tunnete-mõtete-tegevuste edasi andmiseks järjepidevalt kirjavahetust pidada oli paljude jaoks uudne kogemus.

Sõltumata sellest, et eestlased olid Vene impeeriumi koosseisus üks haritumaid rahvusgruppe, kelle lugemisoskus küündis 96 protsendini (venelaste seas oli lugemisoskuse tase tunduvalt madalam, vaid 29 protsenti). Kirjutamisoskus jäi küll mõnevõrra tagasihoidlikumaks ning sõjaväeski leidus neid, kes oma kirjad kaaslasel, kel oskus paremini käpas, oma mõtted kirja panna palusid. Liisi Esse jutustab, et on arhiivis kohanud koguni venekeelseid valmis trükitud kirjapõhju, kuhu sõdur sai oma nime juurde kirjutada ja kodustele saata. “Kirja sisu oli muidugi ametlik sõjapropaganda,” naerab Esse.

Siit joonistub välja seonduv teema, millega varem ei oldud ehk kokku puututud – tsensuur, nii sõjatsensuur kui ka enesetsensuur. Rindel tuli endale selgelt teadvustada, millest ja kuidas üldse tohib kirjutada ning millest on parem vaikida. Küllap saadi selleski osas rohkem või vähem valusaid mõtte- ja käitumisviisi mõjutanud õppetunde.

Lisaks mõjutas Vene armees teenimine eesti sõdurite sõnavara. Sõdurikirjad sisaldavad tublisti spetsiifilist ning osalist või täielikku venekeelset žargooni, mis oleks huvitav uurimisaines lingvistidele.

Kirjutamist innustati ka n-ö kampaania korras. Ajaleht Postimees tegi mitmeid üleskutseid ning lubas sõdurikirju publitseerida. Ühtekokku avaldati neid nelja aasta vältel siiski ligi 70. Kuid sisult on kirjad toimetusele samuti mitmekesised. Kuivõrd suhted kodurindega, see tähendab tsiviilühiskonnaga tervikuna, olid sõjameeste jaoks väga tähtsad, samuti kodumaal toimuv, pakkus rindekorrespondents võimalust sidet hoida. Ajalehele läkitatud saadetiste seas leidub rohkesti tervituskirju armsatele inimestele, aga ka tervele rahvale mõeldud sõnumeid, sealhulgas kriitikat ja õpetussõnu. Järgnevalt mõned näited kirjasaatjate stiilist.

Päevikud ja memuaarid

Liisi Esse peatub pikemalt oma teadustööd tutvustades ka kirjalike allikate žanritel, milleks kirjade kõrval on päevikud ja mälestused.

Päevikutest rääkides nendib Esse, et kõigi puhul ei ole kahjuks autorid teada. “Mõned on väga ilusas käekirjas, põhjalikud kirjeldavad-mõtisklevas laadis ülestähendused. Näiteks kooliõpetaja, kes oli tagalas kirjutajaks ning kelle päevik pakub filosoofilisi mõtisklusi sõja mõtte üle. Teised päevikud on jälle detailivaesemad, hektilisemad.”

Kirjutamise stiil sõltus suuresti ka sellest, kas kirjutaja viibis rohkem paigal ja sai kirjatöösse rohkem süveneda või oli lahingtegevuse tõttu sunnitud ringi liikuma. Päevikupidamisel võis olla ka tänapäevases mõistes psühholoogilise eneseteraapia vahendi tähendus, mille kaudu meeleolusid ja mõtteid, üleelamisi, sisemisi heitlusi, unistusi ja muud säärast iseenesele väljendada ja peegeldada.

“Julgen öelda, et päevikud on tõesti ausamad ja vahetumad [kui kirjad ja mälestused], kuigi ka nendes tekstides võib aimata eeldust, et keegi [võõras] võib neid ridu hiljem lugeda. Ilukirjanduslikku lähenemist on aga rohkem märgata mälestustes,” lisab ajaloolane.

Memuaarid, mida Esse oma doktoritöös analüüsis, on samuti stiililt üsna erinevad. “Lisaks autori personaalsele laadile sõltus, millal mälestused on kirja pandud ning kas nende koostamisel on kasutatud varasemaid päevikumärkmeid või mitte.”

Leidub ka selliseid memuaare, kuhu on koondatud mitme sõja kogemused ja läbielamised, kuid need ei vormu ühtseks üldistuseks või metatasandi käsitluseks. Erinevad sõjaepisoodid moodustavad ka kirjutaja omailmas erinevaid peatükke.

“Mälestuste kirjutajaid võis häälestada ka foonil, eriti 1930ndatel aastatel ilmunud (ilu)kirjandus, aga ka ühiskonnas kujunenud hoiakud.”

Teravatest vastandustest ühiskonnas annab tunnistust ka vabadussõja invaliidide ühingu pahameelt demonstreeriv kiri. Esimese maailmasõja veteranide kogemuse pisendamine oli 1930ndatel aastatel valdav. Ilmasõja veteranid jäid võrreldes vabadussõjas võidelnutega tunduvalt kehvemale positsioonile nii suhtumise kui sotsiaalsete toetuste poolest. Õnnetuseks ei olnud need mehed võimelised oma saatust vabalt valima.

Liisi Esse kaitses doktoriväitekirja “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus” 24. augustil Tartu ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Töö juhendaja oli dotsent Aigi Rahi-Tamm, oponent Bradley Woodworth New Haveni ülikoolist Ameerika Ühendriikidest.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



USA president Donald Trump.

Kuidas mõjusalt esineda: seisa sirgelt, räägi selgelt ja ole vait

Kuidas mõjusalt esineda? Kõnelemise kunsti ehk retoorika hällis Vanas Kreekas oli esinejate jaoks üks arusaadav ja lihtne soovitus: seisa sirgelt, räägi selgelt ja ole vait. Viimane ei tähendanud seda, et esineja peaks tulema lavale ja vaikima, aga ta ei tohtinud liigselt lobiseda, pidi oskama pidada pausi ja mis peamine- jälgima kuulajaskonda, kirjeldab Tallinna ülikooli avalike suhete lektor Mart Soonik.

Küberturvalisus kehtib põhimõte: ehitatud müüride kõrgus on ebaoluline, kui väravavalvur on võimalik hõlpsasti ära meelitada.

Just sina oled küberturvalisuse nõrgim lüli

Kuna küberkuriteo sooritamiseks kulub vaid sekund, on kasutajat kaitsta väga keeruline. On vaid üks lahendus ja see kätkeb endas õigusteadust ning kasutaja harimist, kirjutab Tartu ülikooli IT-õiguse doktorant Kristjan Kikerpill.

Hea küsimus: mitu bakterit elab korraliku rahatähe peal?

Nakkushaiguste ja kõhutõbede laiem levik on tekitanud ERR Novaatori lugejatel küsimuse, kas näpud tuleks talvel igaks juhuks eemal hoida ka käest-kätte ringlevast paberrahast ja müntidest. Kuigi raha on tõepoolest räpane, pole vastus ehk päris see, mida võiks ehk oodata.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: