Mürarikkas keskkonnas peavad linnud valima kõhutäie ja kõhutäieks saamise ohu vahel
Hoolimata sellest, et hulgakesi koos toituvatel lindudel on kergem ohtu silmata ja hoiatushüüd teele lasta, peavad ka nemad toiduotsingul läheneva ohu märkamiseks silmad-kõrvad lahti hoidma. Selline toimimisviis on omane paljudele hulgakesi koos toituvatele lindudele. Mis juhtub aga siis, kui hoiatushüüded ei jõua kohale? Näiteks mürarikkas keskkonnas, kus hoiatushüüdude efektiivsus on väike või ei kuule kaaslased hüüdeid sootuks.
Tänapäeval on üha sagedasemad inimeste saatjad tehishelid, eriti linnades, kus liiklusmüra on mitu korda valjem looduslikust helitaustast. Ometi meeldib paljudele lindudele linnades pesitseda, talvitada ja toituda – kas siis müra neile probleemiks ei olegi?
Ühes hiljutises uuringus keskendusid Hispaania teadlased just müra ja lindude toitumiskäitumise vaheliste seoste uurimisele Madridi lennuväljal. Lennuväljad on ühed mürarohkemad tehiskeskkonnad, asudes sageli asulate vahetus läheduses või lausa sees. Teaduslikus mõttes on lennuvälja kasutamine mudelsüsteemina hea, sest müraga harjunud linnud ei ehmata valjude helide peale ning taluvad ka teraslindude valju heli. Keskmiselt tõusevad/maanduvad lennukid Madridi lennuväljal 2–5 minuti tagant, tekitades müra üle 76,8 dB.
Lennuvälja naabruses asuvasse metsa, kus värvuliste põhilisteks vaenlasteks on raudkullid, paigaldati toidumajad ja filmiti toituvate rasvatihaste käitumist. Juba varasemast oli uurijatele teada, et lennuliiklusmüra vältimiseks hakkavad lennuvälja naabruse linnud hommikuti varem laulma.
Teooria kohaselt tuleks mürarikkas keskkonnas usaldada rohkem visuaalseid signaale, sest nende levikut müra ei mõjuta. Kuna just lennukite tõustes ja maandudes on mootorite müra kõige valjem, peaksid rasvatihased valvsamad olema ja terasemalt ümbrust jälgima pigem lennuki möödudes kui vaiksematel hetkedel.
Ning tõesti – toitumisele ja valvsusele kulunud aegade võrdlemisel selgus, et sõltuvalt müra tugevusest olid linnud kas valvsamad või toitusid. Maksimaalse müra hetkel olid linnud oluliselt valvsamad kui teistel hetkedel. Kui 20 sekundit enne ja pärast lennuki möödumist kulutasid rasvatihased toitumisele ning ümbruse jälgimisele pea võrdselt aega, siis müra tipphetkel toitusid linnud märksa harvem ja olid kaks korda kauem valvelolekus.
Seega võib arvata, et mürarikkas keskkonnas peavad linnud tõepoolest valima kõhutäie ja kõhutäiteks saamise ohu vahel. Selle teadmise valguses võiks linnades toidumaju panna pigem majade hoovipoolsetesse külgedesse, kus ei ole nii suurt tänavamüra ja lindudel on kergem lähenevat kiskjat märgata.
Tartu ülikooli linnuökoloogi Marko Mägi teadusuudis ilmus Eesti ornitoloogiaühingu aasta linnu veebipesas eoy.ee.
Toimetaja: Kristjan Jung, Tartu ülikool