Ekspert Itaalia maavärinast: suurimaks probleemiks on vanad majad

Teisipäeva hommikul raputas Itaalia keskosa maavärin magnituudiga 6,2. ERR Novaator uuris sündmuse valguses Itaalia hädaolukordade juhtimist ja looduskatastroofidega seonduvaid riske uurinud Šveitsi föderaalse tehnoloogiainstituudi vanemteadurilt Anna Scolobigilt, miks nõuavad sündmused maavärinatega harjunud riigis endiselt kümneid inimelusid.
Ühe peapõhjusena tõi Itaalia päritolu Scolobig välja hoonete tugevuse. Maavärinate tõttu ohupiirkonnana määratletud piirkondades elab enam kui kolmandik Itaalia elanikkonnast ehk umbes 23 miljonit inimest. Umbes 60 protsenti samas piirkonnas paiknevatest hoonetest pole aga ehitatud maavärinakindlatena. ''Ehituseeskirjades ei nõutud pikka aega, et majad peaksid maavärinate korral ilmtingimata püsti jääma,'' märkis vanemteadur.
Seismilise ohu alusel hakati riiki eri tsoonideks jagama alles 1998. aastal, kümneid aastaid pärast suuremat ehitusbuumi. Naine tõi välja, et ülejäänud Euroopast inspireeritud ehituskoodeks juurutati küll näiteks L'Aquila linnas pärast linna 2009. aastal laastanud maavärinat, kuid see puudutab pärast ohvriterikast sündmust rajatud hooneid. Eeskirjade tagasiulatuvalt rakendamine on raskendatud kultuuriväärtusega ehitiste suure osakaalu tõttu.
Endisena tuleb taastada isegi maavärinas kannatada saanud või hävinud hooned. Kohustuse tõttu on endiselt varemetes suur osa L'Aquila südalinnast. Sisuliselt liigutati selle tõttu teise kohta terve kesklinn. Oma roll seejuures ka kindlustusel. ''Kuna risk on sedavõrd suur, ei taha pea mitte keegi sellega tegeleda ja kulusid kanda,'' nentis vanemteadur. Isegi suuremate maavärinateta aastatel küündib kahjude kogusumma aastas enam kui viie miljardi euroni.
Mõnevõrra aitab olukorda leevendada end abiorganisatsioonides vabatahtlikuna üles andnud inimeste osakaal, kes on saanud väljaõppe ka maavärina tagajärgedega tegelemiseks. ''Neid on Itaalia peale kokku umbes 1,2 miljonit, kellest osa peaks õige pea saabuma ka õnnetusest mõjustatud piirkondadesse,'' sõnas Scolobig.
Sellele vaatamata jätab aga inimeste mentaliteet tihti soovida, kuigi riskide maandamine peaks algama rohujuuretasandilt. ''Tavainimestega kohtunud ja neile riske tutvustanud eksperdid toovad sageli hiljem intervjuudes välja, kuidas nad ei taju, et see oleks kuidagi nende probleem,'' lisas vanemteadur. Teisisõnu, suhtlust annab alati parandada
Laiemas plaanis hindas naine Itaalia tsiviilkaitseameti tegevust pika kogemuse tõttu heaks. ''Me õpime midagi uut iga maavärina järel, kõige rohkem paraku just suurimatest. [..] Seekord läks õnneks, et piirkonna asustustihedus oli suhteliselt väike,'' konstateeris Anna Scolobig.