Õuesõpe mõjub õppimisele hästi, kuid kooliprogrammi tuleb seda sobitada oskuslikult
Õuesõppel võib olla märkimisväärne mõju laste elukvaliteedile, kuid selle praegu tuleb teha veel tööd, et juurutada seda tavakoolide õppeprogammidesse.
Plymouthi ja Lääne-Sydney ülikooli teadlased ühendasid jõud programmis, mille raames arendatakse ja uuritakse looduses õppimise mõju õpilaste õpitulemustele. Hiljutisel konverentsil esitasid nad uuringutulemusi, millest tuleb esile, et õuesõpet mitte üksnes ei toeta õpilaste hariduslikku arengut, vaid ka käitumist, sotsiaalseid oskusi, tervist ja heaolu, paindlikkust ja kohatunnetust.
Paraku tuleb aga uuringust välja ka see, et liiga tihe õppekava, kiirenenud elutempo kodudes, ühiskondlik ebakindlus on sundinud lapsed keskkonda, kus nad ei oska enam vabalt mängida, aktiivselt avastada ja uurida ümbritsevat, mis pikas perspektiivis võiks toetada nende õppimist.
Avaldatud raportis tuuakse välja konkreetsed uuringud, millele võiksid valitsused toetuda õppekavaarenduses, et neisse lõimida senisest enam õuesõppe võimalusi.
Raporti üks autoritest, Sue Waite Plymouthi ülikoolist, selgitas, et õppekavades saavad muutused toimuda üksnes siis, kui nii haridusametnikud kui õpetajad näevad selle võimalusi õppekavas. Praegu on õuesõpe õppekava osa Ühendkuningriigis. Waite sõnul on selle taga peamiselt õpetajate oskus näha õuesõppes lisavõimalusi tavapärasele õppetööle.
Õuesõppe kohta tehtud uuringud tuginevad suuresti just Ühendkuningriigi andmetele. Plymouthi ülikooli juures avaldatud raport võtab aga kokku suure hulga ettepanekuid, mida kaalub aluseks võtta ka Austraalia, kes kavatseb õuesõpet juurutada õppekavadesse.
Kuigi enamik uuringutest ja uuringuülevaadetest toovad peamiselt välja õuesõppe positiivseid külgi, mis on mainitud ka siinse artikli alguses, on õuesõppe osas kõlanud ka kriitikat. Peamiselt puudutab see oskuslikku õppetöö läbiviimist.
Õuesõppel on positiivsed tulemused üksnes siis, kui see on hästi läbimõeldult kavandatud. Erinevatel õppemeetoditel on erinevatele õpilastele erinev mõju, mistõttu kõigile (näiteks õpiraskustega) õpilastele ei pruugi ainult avastusõppel tuginev õppemetoodika sobida.
Õuesõppes omandatud teadmised kinnistuvad paremini kui õppekäigud toetavad otseselt seda, mida on õpitud klassiruumis, õppekäike korraldatakse regulaarselt ja seda toetab omakorda kodu ja kogukonna tugi. Paraku võivad aga õppekäigud olla kulukad ning seetõttu ei pruugi vähekindlustatud perede lapsed või väiksemate võimalustega koolid neid alati lubada.
Toimetaja: Marju Himma