Lapseea liigsöömise uurimisel tuleb vähem keskenduda kaalule ja rohkem emotsionaalsele kontekstile
Liigsöömine on erineva rassi ja etnilise päritoluga ning vanuse ja sooga inimeste hulgas kõige levinum söömishäire. Liigsöömist teatatud isegi 5-aastaste laste puhul.
Selleks, et panna lapseea liigsöömine konteksti, tuvastati Illinoisi ülikooli süstemaatilise ülevaate raames kaks potentsiaalset riskitegurit, mis on seotud liigsöömisega alla 12-aastastel lastel. Kui perekond on laste käitumise ja suhtumise puhul lähim ja kõige mõjukam tegur, siis selgub uuringust, et lapseea liigsöömisega seostatakse ka vanemlikku mitteseotust, emotsionaalset mittereageerimist ja kehakaaluga seotud kiusamist perekonnas.
Inimarengu ja pereuuringute doktorant ja Illinoisi transdistsiplinaarse rasvumise ennetusprogrammi teadlane Jaclyn Saltzman selgitas, et lapseea liigsöömine võib suureks kasvamise ajal ning täiskasvanueas kaasa tuua mitmeid kaalu- ja toitumiskäitumise probleeme. "Varajane liigsöömise probleemiga tegelemine ei aita ainult ära hoida söömishäire tekkimist, vaid vältida ka kaaluga seotud ebatervislike eluaegsete harjumuste tekkimist," märkis Saltzman.
Saltzman tõi välja, et liigsöömine ei ole samaväärne tundega, et olete õhtul söönud liiga palju magustoitu. "Liigsöömine on tunne, et sa ei kontrolli ennast, kui sa sööd. Sa sööd ka pärast seda, kui sul on kõht täis saanud, kuni sul hakkab ebamugav. See omakorda tekitab väga palju emotsionaalset stressi," selgitas ta.
Saltzman ja Illinoisi ülikooli meditsiini ja sotsiaaltöö professor Janet M. Liechty uurisid viimase 35 aasta uuringuid lapseea liigsöömise kohta. Nad leidsid, et viimase kümnendi jooksul on tehtud väga vähe uuringuid laste ja liigsöömise kohta perekonna kontekstis.
"Kiirelt selgus, et peame lapseea liigsöömise puhul keskenduma just perega seotud teguritele ja riskifaktoritele, sest meid üllatas, kuivõrd vähe on uuritud kontekstuaalseid mõjusid, eriti võrreldes palju mahukama kirjandusega psühholoogiliste, käitumuslike ja bioloogiliste mõjude kohta. Leidsime, et vajame täpsemat arusaama kontekstist, kus lapseea liigsöömine välja kujuneb," ütles Saltzman.
Esialgu tegid teadlased kindlaks üle 700 uuringu, millele nad kohaldasid rangeid kaasamiskriteeriumeid, et tuvastada need, kus vaadeldi tulemusi alla 12-aastastel lastel. "See jättis meile 15 uuringut, mida me sõelusime vahendiga, millega hinnata kallutatuse riski, et saaksime kommenteerida uuringute tugevusi ja piiranguid," lisas ta.
Oma ülevaates keskendusid uurijad liigsöömisele ja kontrollimatule söömiskäitumisele. Kontrollikaotust peetakse tavaliselt liigsöömise sümptomiks täiskasvanutel, kuid Saltzman selgitas, et vastavalt valdkonna viimastele uuringutele kasutatakse kontrollikaotust analoogselt liigsöömise puhul noortel lastel, kuigi seda ei ole veel diagnostika kasutusjuhendites ametlikult tunnustatud.
"Kontrolli kaotamine on midagi sellist, mida teadlased on kasutanud liigsöömise kirjeldamiseks noortel lastel," ütles ta. "Mõte on selles, et liigselt tarbitud toidu-joogi hulk on väiksema tähtsusega kui kontrollikaotuse tunne või selle söömiskäitumisega kaasnev stress. Eriti noorte laste puhul, sest neil ei ole niivõrd suurt kontrolli toidu üle, millele neil on ligipääs. Aga nad saavad kontrollida oma söömisega seotud emotsioone, seda, kui palju nad söövad ja kontrollikaotusega seotud tunnet."
Kuigi nad leidsid, et vanemlik mitteseotus, vähene kaasamine, emotsionaalne mittereageerimine ning kehakaaluga seotud kiusamine perekonnas on lapseea liigsöömisega seotud, väitis Saltzman, et lapsevanema kaal, haridus, majanduslik olukord, rass, etniline taust ei ole sellega seotud. "Tegelikult ei leidnud ükski uuring ühtegi seost nende tegurite ja lapseea liigsöömise vahel," ütles ta.
"See uuring näitas, et lapseea liigsöömine on tõepoolest seotud lapsevanemate kehakaalu puudutavate tõekspidamistega, aga mitte nende tegeliku kaaluga, ning seotud vanemate emotsionaalse kättesaadavuse, aga mitte nende sissetuleku kättesaadavusega."
Kaaluga seotud kiusamine on kellegi kaalu üle nalja viskamine, norimine või üheskoos naermine, tavaliselt seetõttu, et kedagi tajutakse ülekaalulisena. Saltzmani sõnul on kaaluga seotud kiusamine perekonnas mis tahes mainitud käitumistest, mida teeb perekonnaliige, näiteks lapsevanem või õde-vend.
Vaatamata leiule, et käitumine perekonnas on lapseea liigsöömise puhul oluline, rõhutab Saltzman, et see ei tähenda, et vanemad on lapse liigsöömises süüdi. "Isegi kui kaalu üle norimine oli lapseea liigsöömisega seotud, oleks kahjulik ja vale süüdistada vanemaid lapse liigsöömises. Neid tulemusi arvestades tahame rõhutada, et vaja on muuta arusaama, et keskenduda tuleb ainult kaalule, ja tegeleda tuleb kaaluga seotud tõekspidamiste ning emotsionaalse toimetuleku strateegiatega perekonnas."
Uuring oli piiratud selles ulatuses, et ta keskendus ainult eelretsenseeritud, inglisekeelsetele artiklitele ja kasutada ei saanud meta-analüütilisi tehnikaid, et hinnata seoste suurusjärku kindlaksmääratud tegurite ja lapseea liigsöömise vahel. Nendest piirangutest olenemata tõestab see uuring, et söömise emotsionaalsele kontekstile keskendumine on lapseea liigsöömise mõistmisel oluline.
"Tahame vanematele rõhutada, et kaal ei ole kõik ning liigne keskendumine kaalule võib olla kahjulik. Selle asemel võib laste aitamine oma emotsioonide kontrollimisel tagada nende parema toimetuleku, et neil ei tekiks liigsöömise probleemi."
Toimetaja: Merit Maarits