Jättes kõrvale suitsetamisest ja päevade kaupa solaariumis lebamisest hoidumise ja üldised tervislikud eluviisid, pole kuigi palju võimalusi, kuidas enda vähki haigestumise tõenäosust vähendada. Kui täringuid piisavalt kaua visata, on ka täringumängus Yahtzee heitmine enam kui tõenäoline. Samal ajal võib vähki haigestumise riski kasvatavate tegurite ja erinevate vähivormide rohkust arvestades oodata, et alati töötava ravi leidmine äärmiselt raske.

See ei tähenda, et n-ö universaalse vaktsiini otsimisega ei tegeleta. Ühe võimalusena nähakse selleks keha enda immuunsüsteemi rakendamist. "Kuigi vähirakkudes või nende pinnal leidub tihti valke, mis pole kehale omased ning immuunsüsteem võiks nende vastu võitlusse asuda, langeb ajapikku selle võimekus neid ära tunda," nentis Ugur Sahin, Mainzi ülikooli onkoloog ja ajakirjas Nature ilmunud uurimuse juhtivautor. Seega tuleks immuunsüsteemile taas meenutada, mis vähirakke normaalsetest rakkudest eristab.

"RNA kasutamine on seni olnud keeruline, kuna see on suhteliselt kiiresti lagunev molekul."

ERR Novaatori palvel uurimust kommenteerinud Tartu ülikooli molekulaarimmunoloogia professor Pärt Peterson märkis, et varem on üritatud kasutada selleks valgupõhiseid vaktsiine. Väga häid tulemusi pole need aga andud. "[Uue töö] uudsus on kahtlemata nii RNA-põhises lähenemises kui ka uudsetes nanoosakestes. RNA kasutamine on seni olnud keeruline, kuna see on suhteliselt kiiresti lagunev molekul, aga antud nanoosakestega suudeti saavutada stabiilsem olukord," laiendas professor.

Sahin kasutas lähtematerjalina RNA-molekuli, mis sisaldab instruktsioone valkude ehitamiseks. Nukleiinhappe lagunemise vältimiseks ümbritseti need rasvhapetest membraaniga. Selle tulemusel saadi 250-nanomeetrise läbimõõduga nanoosakesed. Osakestele antud elektrilaengu tõttu korjati need verre süstimisel eeskätt üles põrnas ja teistes lümfikudedes asuvate dendriitrakkudena tuntud spetsiaalsete immuunsüsteemi rakkude poolt. Põrnas nanoosakestega tekitataval põletikuprotsessil on oluline roll immuunsüsteemi "äratamises".

Dendriitrakkudes valmistatud antigeenid algatasid omakorda T-tapjarakkude tootmise, mis ründasid just vastavaid valke kandvaid rakke. Reaktsiooni võis täheldada nii hiirte kui ka inimeste organismis. "Loomkatsetes nägime, et vähi vastu vaktsineeritud hiired jäid pärast neisse vähirakkude süstimist vähist priiks. Vaktsineerimata hiired surid aga kuu järgnenud kuu jooksul. Juba eelnevalt kasvajatega hiirte puhul oli võimalik vaktsiini abil need hävitada 20 päeva jooksul," sõnas Sahin. Kontrollrühma hiirtes jätkus kasvajate areng omasoodu.

"Peaks olema mõne aasta küsimus, et seda uuringut laiendada suurema arvu patsientide ja erinevate vähiliikide suunas."

Kolme kaugele arenenud melanoomiga patsientidega tehtud katsete eesmärk oli hinnata nanoosakeste ohutuse, mistõttu ei uuritud, kui tõhus vaktsiin täpselt oli. Küll aga täheldati vaktsineerimise järel lühikest sümptomitelt grippi meenutavat haigust ning veres vähi antigeeni vastu võitlevaid T-tapjarakke ja alfa-interferoone.

Samuti märkis Sahin, et ühe patsiendi puhul, kelle kasvajad eemaldati enne vaktsineerimist, ei tekkinud need uuesti isegi seitse kuud hiljem. Kopsudes asuva kaheksa kasvajaga vähipatsiendi puhul ei täheldatud kasvajate kasvu. Kolmanda patsiendi puhul nähti vaktsineerimise järel kasvaja kahanemist.

''See peaks olema mõne aasta küsimus, et seda [uuringut] laiendada suurema arvu patsientide ja erinevate vähiliikide suunas. Edasised uuringud vajavad juba suuremat arvu patsiente, kus rohkem pööratakse tähelepanu ravimi efektiivsusele. Loomulikult on vaja patsiente ka pikka aega jälgida ja tavaliselt võtavad sellised kliinilised uuringud aastaid aega,'' kinnitas Peterson.

Töörühm rõhutas uurimuses, et loodud platvormi võib pidada universaalseks, kuna RNA-sse saab kodeerida sisuliselt ükskõik millist kasvaja antigeeni.

Peterson tõi aga lisaprobleemidena välja, et mõni kude, nagu aju, on immuunsüsteemile raskemini ligipääsetav ja kuna vähirakkudele on omased kiired muutused, siis võivad nendes toodetavad valgud siiski ajas muutuda.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.