''Maailma tervishoiuorganisatsioon on seda küsimust põhjalikult uurinud. Seni ei ole suudetud tõestada, et selline nähtus üldse esineb. Seda on uuritud pimekatsetega. Näiteks tehakse seda selliselt, et inimene paigaldatakse teatud ruumi ja ta peab siis vajutama vajutama nupule, kuna on elektromagnetlained sisse lülitatud ja kuna välja lülitatud. [...] On selgunud, et ei ole ühtegi sellist inimest leitud, kes suudaks seda avastada või tunnetada,'' märkis terviseameti peaspetsialist Margus Mihkelsoo saates ''Pealtnägija''. Kui viimase väite paikapidavust pole võimalik täie kindlusega kontrollida, siis laiem pilt on järeldusega kooskõlas.

Tõendeid napib

Näiteks nenditi 2010. aastal ilmunud 46 pime- või topeltpimekatset ning 1175 elektroülitundlikkuse all kannatavat inimest haaranud ülevaateartiklis, et elektromagnetlainete idiopaatilise keskkonnatalumatusega sidumiseks puuduvad ühesed tõendid. Samas viitas osa analüüsi haaratud uuringutest, et akuutsete sümptomite tekitamises võib mängida rolli notseeboefekt. Nii pidasid autorid vähetõenäoliseks, et võimaliku bioelektromagnetilisele mehhanismi otsimisele keskendumine pakub nn elektriallergia sümptomite all kannatavatele patsientidele pikaajalist abi.

Sarnaselt on üritatud pime- või topeltpimekatsetega otsida elektromagnetväljade mõjul elektroülitundlikkuse all kurtvate inimeste füsioloogias nähtavaid muutusi. Aastal 2011 ilmunud ülevaateartiklis leiti teaduskirjandusest 29 tulemeid objektiivselt hinnanud tööd. Neist viies märgati, et elektromagnetväli vähendas näiteks südame löögisagedust ja vererõhku, parandas ruumimälu ja halvendas visuaalset tähelepanuvõimet. Enamikel juhtudel oli aga üksiktulemitega, mida ei õnnestunud teistes katsetes korrata.

Une ajal aju elektrilisi aktiivsuse mõõtmisel võrreldes kontrollrühmaga erisusi ei täheldatud. Teisisõnu viitavad tulemused autorite sõnul taas, et kehva tervise peapõhjuseks pole elektromagnetväljad.

Teisel pool rindejoont

Eestis on teemaga tegelenud teadlasi käputäis. Saate raames võttis ''Pealtnägija'' ühendust Tallinna tehnikaülikooli biomeditsiinitehnika instituudi vanemteaduri Hiie Hinrikusega, kes on uurinud, millist mõju avaldab ajutegevusele mobiiltelefonide elektromagnetkiirgus.

Professori sõnul on mõju olemas ja ''tekitab alkoholi tarbimisega sarnase efekti'' -- täpsemalt tõusevad signaalis kõrgemad sagedused, nn beeta-lained. Selle ulatus on aga sedavõrd väike, et inimesed ise seda ei taju. ''Meil õnnestus see mõju kätte saada ja mitte ühel kahel inimesel, vaid tõesti mitmel grupil. Meil neid uuritavaid oli üle saja – pooleteise saja ringis. [...] Me tegime ka selgeks, et oluliselt mõjutatavad olid umbes kolmandik sellest kontingendist,'' selgitas emeriitprofessor.

Hinkrikus tõi välja, et kiirgus tungib laste ajju sügavamale kui täiskasvanu ajju. ''Pikaajalised mõjud ei ole tõestatud, nagu me rääkisime,'' lisas vanemteadur.

Maailmas leidub aga ka teadlasi, kes on potentsiaalsete kahjulike mõjude osas tunduvalt häälekamad, näiteks maineka Rootsi Karolinska instituudi neuroteadlane Olle Johansson. ''On õudne, et päris hästi kontrollitud mitu korda korratud eksperimentides näed sa meeste spermidele väga dramaatilist mõju. Kui nad on sunnitud näiteks mobiiltelefoni kasutama, siis väheneb nende kvaliteet, elujõulisus jne (sic!),'' sõnas ajuteadlane.

''Ent kõige õudsem asi on genotoksiline efekt. Need mikrolained ja magnetväljad kahjustavad su DNA molekule. Kui sellised kahjustused edasi antakse, võib see tähendada evolutsiooniliselt dramaatilisi muutusi. [...] Juba on hiirtega tehtud uuringuid, [...] milles on nähtud, et viiendaks põlvkonnaks on need hiired täiesti steriilsed,'' lisas Johansson. Inimeste puhul võib see tema hinnangul tähendada, et umbes 150 aasta pärast ei suuda praegu elavate inimeste järeltulijad enam lapsi saada.

Ametlik versioon

Möödunud aastal ilmunud Euroopa Komisjoni tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee raporti kohaselt pole aga pilt nii sünge. Ülevaates tuuakse küll viide 2009. aastal avaldatud tööle, milles täheldati Johanssoni viidatud spermide elujõulisuse ja kvaliteedi vähenemist, kuid uurimusse tuleb suhtuda ettevaatusega. Eksperimente tehti 16 tunni vältel katseklaasis ja erineelduvuskiirus (SAR) ulatus 0,4 W/kg'st kuni 27,5 W/kg'ni. Euroopas ei tohi erineelduvuskiirus näiteks mobiiltelefonide puhul ületada aga 10 grammis koes 2,0 vatti kilogrammi kohta.

Enamikes raadiosageduslike elektromagnetväljade mõju pärilikkusainele uurinud töödes pole aga mitte-soojuslike tasemete juures DNA kahjustumist täheldatud. DNA ahelate katkemist on märgatud harva.

Vaatamata teaduskomitee 2009. aastal ilmunud sarnastele järeldustele jõudnud raportile peegeldub Euroopa Liidu tava rakendada ettevaatusprintsiipi ka kõige kõrgemal tasemel.

2011. aastal avaldas Euroopa Parlament resolutsiooni, milles märgitakse muu hulgas, et ''ka äärmiselt madalad sagedused, mis tulenevad kõrgepingeliinidelt või teatud telekommunikatsiooni ja mobiilsidega seotud seadetelt näivad omavat rohkem või vähem potentsiaalselt kahjulikku efekti taimedel, putukatel, loomadel ja ka inimestel, isegi, kui kiirgusetase on allpool kehtestatud piirnorme''.

Terviseameti peaspetsialist Margus Mihkelsoo märkis, et Eestis on raske leida kohta, kus elektromagnetvälja tugevus isegi piirtasemele läheneks. ''Tavaliselt jäävad need tasemed 10 kuni 100 korda väiksemaks,'' sõnas peaspetsialist.
---
Kuigi elektroülitundlikkuse sümptomite ja elektromagnetväljade vahel puudub seega tänaseks ilmunud teaduskirjanduse põhjal selge seos, ei muuda see nende all kannatavate inimeste kaebusi vähem reaalseteks. Suhteliselt väikest katserühma hõlmanud uuring on viidanud, et nad kannatavad sagedamini näiteks ärevuse ja depressiooni all ning nende tervis on üldiselt kehvem. Paraku tähendab seose puudumine, et ka sümptomite leevendamine ei pruugi osutuda kõige lihtsamaks.