Vähemalt suudavad nad ilmutada õppimise ühte kõige lihtsamat vormi, harjuda ära stiimulitega, millele nad algul reageerivad, kuid mida ajapikku justkui õpivad ignoreerima.

Audrey Dussutour Prantsusmaalt Toulouse'i ülikoolist ja ta kolleegid jälgisid, kuidas üherakulised limakud nimega Physarum polycephalum ületasid pisikesi sillakesi, mida oli mõnikord töödeldud mõne neile pisut ebameeldiva aine, näiteks kofeiini või hiniiniga, mõnikord aga jäetud töötlemata.

Töödeldud sillakesi ületasid limakurakud alguses kolm korda aeglasemalt kui töötlemata sillakesi. Kuid umbes viie päevaga harjusid limakud kofeiini või hiniiniga ära ja ületasid sillakese juba märksa kiiremini kui alguses.

Seejuures, kui nad olid ära harjunud ühe aine, näiteks kofeiiniga ja liikusid selle ainega töödeldud sillakesel juba üsna nobedalt, siis teise aine ehk ütleme siis hiniiniga töödeldud sillakesele sattudes liikusid nad taas täie aeglusega. See näitab, et tegu polnud lihtsalt mingi sensoorse küllastumuse või väsimusega, vaid just konkreetselt ühe või teise ainega harjumisega ehk algelise õppimisega.

Nagu Dussutour ja kaasautorid Briti Kuningliku Seltsi toimetistes kirjutavad, kinnitavad nende katsetulemused, et kõige lihtsamaks õppetegevuseks ei ole isegi närvisüsteemi olemasolu tarvilik. Seetõttu võib arvata, et õpivõime on elusolenditele midagi nii tähtsat, et see on välja kujunenud juba evolutsiooni väga varajases järgus.