Kadriorust tuli päevavalgele 3000 aastat vana kirves ({{commentsTotal}})

Kadriorust päevavalgele tulnud sõjakirves.
Kadriorust päevavalgele tulnud sõjakirves. Autor/allikas: Kristiina Paavel/Tartu ülikool

Sügiskaamose saabumist kuulutavad septembri hoovihmad sunnivad mõnda inimest otsima jalatsiriiulist välja punaseid kummikuid, mõnda agaramat sügispelgurit broneerima reisi Egiptusesse või Tarifale. Ühel sombusel 2012. aasta septembrikuu päeval algatasid need aga sündmusteahela, mis päädis Põhja-Euroopas ainulaadse muistise leidmisega.

„Äsja puhastatud keldri seinast tungis vett välja nagu kraanist. Kujutasin ette, et veetoru on katki läinud ja hakkasin seda paaniliselt väljaspool majaseina lahti kaevama. Alustasin kell 10 hommikul ja lõpetasin õhtul kell 22 tuvastades lõppkokkuvõttes, et tegemist on lihtsalt sademete ebanormaalsest rohkusest tingitud pinnaveega,“ meenutas leiu päevavalgele toonud "Kapitali" kaasautor Mart Kuusk. Kahe meetri sügavust ja 1,5 meetrit laia auku ta samal õhtul kinni ajada ei jõudnudki.

Pimeduse katte all mulda tagasi visates poleks ta ehk märganudki umbes vaksa pikkust tomahooki meenutavat sõjakirvest. „Kõik oli mudaga koos. Kuid see oli nii heas korras, et mõtlesin, kuidas see on parimal juhul 19. sajandist. Mingi müüriladumise kirves, kuigi mõneti veidra kujuga,“ kirjeldas ehhuhhuduurlane oma esimesi muljeid. Järgmised kolm aastat seiras kirves dekoratsioonielemendina meest ja teise majaelanikke-külalisi köögi ahju simsilt.

Ühel heal märtsikuu õhtul jäi see aga silma loodusfotograaf Mats Kangurile. Kasutusjälgi nähes oli ta kindel, et mänguasja sihilikult nii ei kasutata. Tegu pidi olema pehmema materjaliga ehk see valmistati enne raua kasutuselevõttu. "Kuna ma olin just oma kodutalumaadelt leitud kivikirve vanust taga ajanud, siis märkasin selle pronksist asjanduse väärtust kohe," meenutas Kangur.

Tõdemusest välja kasvanud sõbralik vaidlus päädis lihtsa teaduskatsega. „Võtsime külmkapimagneti, millest selguski, et tegemist pole mingi rauda sisaldava materjaliga. Hoopis pronks! Ja siis oli see juba teema – pronksiaeg oli ikka päris kaua aega tagasi,“ lisas Kuusk. Kirves jõudis viimaks arheoloogide kätte.

Kuigi eseme täpset vanust ei õnnestunud määrata, võib selle kuju ja välimuse põhjal oletada, et see valmistati 11–8. sajandil enne meie ajaarvamist. Tartu ülikooli arheoloogia professori Valter Langi sõnul oli tänane Kadriorg 3000 aasta eest arvatavasti mererand. „Enam-vähem peaksid need sügavusjooned vastama tänasele rannajoonele. Sealt kusagilt lähedalt vulises ka üks oja merre, aga see on kõik, mida me praegu teame,“ laiendas kirvele ekspertiisi teinud professor.

Küll on aga teada, et mõnisada aastat hiljem rajatakse kindlustatud asulakoht hilisemale Iru linnamäele. Lisaks, „Pirita jõe alamjooksul on teada terve rida kivikirstkalmete rühmi, mis võisid olla juba sel ajal kasutusel. Juba rajatud ja neisse maeti. See tähendab, et asustust oli selles piirkonnas küll ja küll, kuigi mitte päris vahetult sellel mererannal. Ent kui me võtame raadiuseks 4–5 kilomeetrit, siis oli seda piisavalt,“ selgitas Lang.

Eesti aladel toona veel pronksi ei valatud, mis laob vundamendi kirve ainulaadsusele. Valmistamisstiil vastab hoopis Kesk- ja Põhja-Kaukaasias 12–4. sajand e.m.a laiunud Kobani kultuuri omale. „Tegu oli tõeliselt uhke metallikultuuriga perioodiga piirkonna ajaloos. Sellest võrsusid mitmed Kaukaasia tänased kartveli ja nahi keeli kõnelevad rahvad,“ iseloomustas professor kultuuri. Linnulennult lahutas seda tänapäeva Kadriorust paar tuhat kilomeetrit.

„On väga keeruline öelda, kuidas see kirves sinna sattus. Kaukaasiaga on meil senise arusaama järgi (sel ajaperioodil) otseühendused puudunud. Võib oletada, et see kirves on jõudnud siia teist teid pidi. Näiteks on sellel küllaltki tihedad kontaktid olnud Volga-Okaa piirkonnal, kus elasid tol ajal soomeugri hõimud ja Volga-Okaa piirkonnal on sel ajal jälle Baltikumiga olnud tihedad sidemed,“ mõtiskles Lang. Samas pole ta vähemalt arheoloogilises kirjanduses Volga kaamaladel seni veel seesugust kirvest kohanud.

„Teine variant võib olla, et see on liikunud Eestisse Baltikumi lõunaosa kaudu. Leedust näiteks on leitud mõned Kaukaasias valmistatud asjad, mis on umbes sama vanad. Nii on võimalik, et ka sealtkaudu võis see siia jõuda,“ lisas arheoloog. Ühel või teisel juhul on aga tema sõnul tegu mitte ainult Eestis, vaid kogu Baltikumis ja ilmselt laiemaltki Põhja-Euroopas unikaalse pronkskirvega.

Ühe üksikleiu põhjal ei saa aga paraku Eesti ja Kaukaasia sidemete kohta teha laiaulatuslikke järeldusi. „Kuid see õnnelik leid näitab meile siiski sidemeid kaugete maadega, mille kohta meil seni pole mingit tõendit olnud,“ leidis Lang.

Mida arvab aga kirve päritolust selle juhuslikult päevavalgele toonud Mart Kuusk? „Kui sellest teada sain, siis mõtlesin ühtpidi, et absurdum, kuidas ma sellest aru ei saanud, sealt edasi üllatus ja tundus ikkagi väga ebanormaalsena. Iga päev ei korja mingisugusest kraavist selliseid ajaloo kilde välja,“ mõtiskles mees.

Ehhuhhuduurlane annab tulevastele õnnelikele leidjatele ka näpunäite – puhtaks küürima ei tasu hakata isegi mudast koorunud muistiseid.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: