Sellise hüpoteesi üle on teadlased juba üle 30 aasta tuliselt vaielnud, aga ameerika geoloog Michael Rampino New Yorgi ülikoolist ja klimatoloog Ken Caldeira Carnegie' instituudist pakuvad Kuningliku Astronoomia Seltsi kuukirjas lugeda uut ja tugevat tõendust.

Rampino ja Caldeira analüüsisid Maa ajaloo suurte meteooritabamuste ja suurte väljasuremiste uusi ja usaldusväärsemaid dateeringuid, mis on kogunenud viimase aja uuringutest. Nad väidavad, et ajaline kooskõla meteooritabamuste ja väljasuremiste vahel viimase 260 miljoni aasta sees on lausa rabav ja osutab põhjuslikule seosele. Nende analüüsi järgi võib kuuest suuremast selle aja jooksul tekkinud kraatrist viit seondada mõne massilise väljasuremisega.

Teisest küljest aga on kõik kuus selle aja jooksul aset leidnud massilist väljasuremist sattunud just täpselt sellistele aegadele, mil on tekkinud ka erakordselt rohkesti löögikraatreid. Üks neist väljasuremistest on muide ka 65 miljoni aasta eest toimunu, milles hävisid dinosaurused ja millega seondub samal ajal tänase Mehhiko rannikule löödud 180 kilomeetrise läbimõõduga Chicxulubi kraater.

Selle hüpoteesi järgi, millele Rampino ja Caldeira nüüd uut tuge andsid, tabavad komeetide ja asteroidide pommituslained Maad iga 26 miljoni aasta tagant, kui Päikesesüsteem läbib meie Linnutee-galaktika kesktasandit, kus leidub aga suhteliselt rohkesti mitmesugust ainet - gaasi, tolmu ja suuremaidki kehakesi.

See tekitab Päikesesüsteemi äärealadel Oort-Öpiku pilves gravitatsioonilist elevust, mistõttu pääseb ka meile siia Päikesesüsteemi keskaladele liikvele rohkesti komeete, mis omakorda külvavad ka asteroidide vöös ebastabiilsust ning nii komeete kui ka asteroide jõuab seetõttu rohkearvuliselt ka meie planeedile kraatreid lööma ja liike hävitama.