USA-s Massachusettsi osariigis asuva Wellesley kolledži ja Massachusettsi üldhaigla teadlaste järeldused põhinevad 35 000 spetsiaalse veebilehe kaudu oma panuse andnud vabatahtliku ja 547 ühemunakaksikute paari ja 214 kahemunakaksikute paari näoeelistuste uurimisel.

Samas keskkonnas üles kasvanud kaksikute kaasamine oli geenide rolli määramisel ülioluline.
Ühemunakaksikute geneetiline kood on pea identne, kahemunakaksikute oma kattub aga ligikaudu 50 protsenti ulatuses. Seeläbi võiks oodata, et mida suuremat rolli pärilikkusaine mängib, seda rohkem kaksikute eelistused ühtivad.

Sarnastele kaksikukatsetele tüüpiliste matemaatiliste meetodite rakendamise järel selgus, et keskkonna arvele sai kirjutada 78 protsenti eelistustes nähtavatest variatsioonidest. Teiste sõnadega, isegi ühemunakaksikud olid nägude veetlevuse osas olulise osa ajast eri meelt. Kuigi nende kasvukeskkond ja pärilikkusaine oli äärmiselt sarnane, olid nende kogemused erinevuste tekkimiseks siiski piisavalt unikaalsed.

Pärilikkusainest lähtuvate ilukriteeriumite – näiteks sümmeetriliste nägude – vähesuse kasuks räägib ka vabatahtlike poolt antud hinnangud. Juhuslikult valitud osalejad olid sama näo veetlevuse osas ühte meelt 48 protsendil juhtudest.

Eelnevate uuringute käigus on leitud, et näod tunduvad inimestele veetlevamad, kui need seostuvad millegi positiivsega. Töörühm märgib, et eelistuste kujunemist võib mõjutada ka jagatud keskkond, näiteks ühine kultuuriruum, ent uurimuses osalenud vabatahtlike demograafiline taust polnud hüpoteesi proovile panemiseks piisavalt mitmekesine.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.