Ajakirjas Psychiatry Research ilmunud töö toetub Itaalias asuva Urbino ülikoolis töötava Giovanni Caputo ja tema kolleegidega varasemale uurimusele, milles pandi inimesed vaatama hämaruses oma peegelpilti. Toona 50 vabatahtlikku hõlmanud katses hakkasid mitmed katsealused nägema mõnikord isegi vähem kui minut pärast katse algust oma nägu moonutatuna.

Mõnede jaoks hakkas see meenutama looma, teiste jaoks väljamõeldud koletise nägu. Mõnedele tundus see sarnanevat isegi nende surnud sugulaste omale. Caputo märgib nüüd 40 nooremas eas täiskasvanuga tehtud katsete põhjal, et teise inimesega silmsideme säilitamine võib olla veelgi mõjusam.

Eksperiment toimus taas hämaruses – valgust oli piisavalt palju, et eristada peenemaid näodetaile, värvitaju oli aga juba häiritud. Pooled katsealused jagati paaridesse ja paluti neil jälgida neutraalset näoilmet säilitades meetri kaugusel oleva kaaslase nägu. Teised vaatasid aga kümme minutit vältel seina.

Nägemismeele uurimisele spetsialiseeruv Caputo leidis kolleegidega, et teise inimese nägu jälginute taju hakkas neid peagi pärast eksperimendi algust alt vedama. Helid tundusid valjematena ja värvid intensiivsematena. Pea 90 protsenti teatas, et nägi paarilise nägu mõnda aega moonutatuna. Kolm neljandikku märkis, et see paistis kohati koletislik. Iga kuues nägi mõne oma sugulase näojooni. Samuti tundus aeg katsealuste jaoks aeglustuvat. Viiepallisel skaalal oli efekti tugevus keskmiselt 2,45 palli võrra kõrgem, kui eelnevas katses peeglisse vaadanute puhul.

Caputo nendib, et tegu on esialgsete uurimistulemustega ja katse hõlmas suhteliselt väheseid uurimisaluseid, mis tuleb nähtust täiendavalt uurida. See ei takista tal aga spekuleerimast, et näomoonutuste taga võib olla reaalsusest eraldumine, mis on omakorda tingitud aistingute nappusest. Lisaks pani ta tähele, et paarilise näo moondumine langes kokku reaalsusest irdumise, kuid mitte hallutsinatsioonidega. Viimased ilmnesid sagedamino reaalsusesse naastes.