Marsi-maja insener Priit Kull punasele planeedile ei kipu ({{commentsTotal}})

Marsi-maja ehitamise projektijuht Priit Kull (istumas) ja insener Tauri Tätte Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis.
Marsi-maja ehitamise projektijuht Priit Kull (istumas) ja insener Tauri Tätte Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis. Autor/allikas: Margus Ansu/ Scanpix/ Postimees

Mis saab siis, kui teadus areneb nii kaugele, et oleme võimelised koloniseerima Marssi? Milline roll on teadusel demokraatlikus riigivalitsemises?

Selle üle arutletakse juba järgmisel laupäeval Paides arvamusfestivali teadusalal.

“See on nagu äri Venemaal,” ütles kaks aastat tagasi Marsi-maja ehitama asudes Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudi peakonstruktor Priit Kull punasele planeedile elama minemise kohta. “Ma olen nõus kõiki sinna aitama, aga ise ei läheks!”

Priit Kull, kas jääte ka nüüd pärast Marsi-maja valmimist oma sõnade juurde?

Äri Venemaal on vahepeal veel hullemaks läinud (sekkuvad kontoris istuvad kolleegid naerdes enne, kui Kull midagi vastata jõuab). Nüüd võibolla läheks juba pigem Marsile (naeravad).

Minu jaoks on tõenäoliselt juba hilja. Nooremad, kes täna alles koolipingis istuvad, nende jaoks võib see reaalsus olla. Mars One tahab inimesed Marsile saata juba 2020. aastal. Ma ei usu, et see nii ruttu õnnestub. Selleks on veel väga palju puudu. Kuigi tehnoloogia sinna lendamiseks on olemas, pole selleks võimelist raketti veel välja mõeldud.

Ka meie ehitasime oma Marsi-maja vaid hüpoteetilise raketi jaoks, mida veel ei ole. Kuid ükskord sinna minnakse niikuinii.

Tänapäeval ei ole probleem lennukisse istuda ja Stockholmi lõunat sööma minna. Kui Marsile minek muutub sama triviaalseks, siis hakatakse seal käima. Minnakse siis, kui see on väga lihtne.

Teine võimalus on, et inimesed hirmsasti tahavad sinna minna. Kui inimene midagi väga tahab, paneb ta kõik rattad liikuma ja läheb. Kolmas võimalus on, et tekib suur vajadus. Kui meie koduplaneediga juhtub midagi niisugust, et me ei saa siin enam hakkama ja meil on ikka veel aega siit ära minemiseks, siis minnakse, sest pole teist varianti.

Aga muidu mulle meeldib väga kodus olla.

Olete pidanud loengu “Kas Marsil on elu ja kas me tahame nendega sõbraks saada?”. Mis te sellest arvate?

Ettekande eesmärk oli meelt lahutada. Mina ei ole teadlane, ma olen insener. Aga eks tõsise näoga teadlased, kes räägivad, kas Marsil on elu ja või seal ei ole elu, ajavad kõik natuke udujuttu: mina usun nii, aga mina arvan teistmoodi. See on suuresti religioosne vaidlus.

Kõigepealt tuleb vastata, mis asi elu üldse on. Teooriaid ja filosoofiaid on erinevaid. Kui elu on mateeria evolutsiooni loomulik tulemus, siis ta vältimatult igal pool on. Aga kust maalt seda ikkagi eluks lugeda, on sügavalt filosoofiline probleem.

Möödunud aasta lõpul saime teada, et NASA kulgur Curiosity avastas Marsil natuke metaani. Kas see tõestab elu Marsil?

Pealkiri “Kas Marsil on elu ja kas me tahame nendega sõbraks saada?” eeldab, et Marsil on elu. Ütleme, et seal on mingid bakterid. No ja siis? Kas me tahame, et nad seal oleks või et neid seal ei oleks?

Väidetavalt on seal jah metaani. Kui metaan on sinna tõesti mingi elutegevuse tulemusena tekkinud, siis ainuke, mida see näitab, on see, et elu on seal võimalik olnud.

Ja isegi kui see bakter Marsil elab, siis ma ikka ei taha temaga koos eksisteerida. On väga palju baktereid, kellega ma ei taha koos elada. Osa neist on muidugi väga sõbralikud ja ilma nendeta ei saaks me hakkama.

Näiteks küsib kuulus ateist Richard Dawkins, kas see, et asi kasvab, tähendab, et ta on elus? Ei tähenda. Kristallid kasvavad, kristallide ei ole elus. Ta järeldab, et millegi elusana defineerimiseks, peab see vastama kuuele kriteeriumile. Ühest ei piisa. Nii taandubki kogu see arutelu selleni, mis see elu üldse on ja kas me oskame seda ära tunda.

Kui ma olin noor insener, siis ma vaidlesin pikalt ühe noore kunstnikuga selle üle, mis asi on kunst. Lõpuks me leppisime kokku, et kunst on see, mida kunstnikud teevad. Kuid kes on kunstnik? Pärast pikka vaidlust jõudsime arusaamiseni, et kunstnikud on need, keda teised kunstnikud peavad kunstnikeks. Selliseid enesele viitavaid teooriaid on palju. Seega võib öelda, et elusolendid on need, keda teised elusolendid elusolenditeks peavad.

Kas me Marsi metaani allikat peame elusolendiks või mitte, sõltub sellest, kuidas me omavahel kokku lepime. Kui väidetakse, et Marsil on elu, siis küllap see nii ka on, aga see on religioosne väide, mis lähtub sellest, et elu on mateeria evolutsiooni loomulik tulemus.

Kui tõenäoline on, et Marsist saab elukatsetamise labor? Kas tulevikus viime sinna Marsi soojendamiseks ja jääkihi sulatamiseks suured peeglid ja Maale kahjulikud kasvuhoonegaasid, et sealset atmosfääri tihedamaks muuta, mis aitaks kaasa Maa-sarnase kliima tekkele?

See on kindlasti võimalik. Kuid see bakter, kes seal praegu peeru laseb, ei ela seda tõenäoliselt üle. Mis see siis õige on?

Mulle isiklikult väga meeldib kodus olla. Mulle ei meeldiks, kui keegi tuleks siia rohkem päikest peale laskma või hakkaks seda kuidagi teistmoodi kujundama. Mu kodu on väga tore just nii, nagu ta on. Kui mul külm on, ma kütan ahju, kui palav hakkab, teen akna lahti.

Millegi muutmine ei ole tingimata hea. Tänapäeva inimese vägevus on niivõrd suureks läinud, et me peaksime väga ettevaatlikult suhtuma suurte asjade muutmisse. Me näeme tihti ühte eesmärki, mida me saavutada tahame, aga me ei pruugi osata ette näha sellega kaasnevaid kõrvalnähte. Evolutsioon teeb nii või teisiti selliseid asju ja siis me lihtsalt lepime sellega. Evolutsiooni käigus võib tekkida uus haigus, mis võibolla tapab väga paju inimesi ära. Aga kas midagi sellist peaks juhtuma minu tegevuse tagajärjel? Mida vanemaks ma saan, seda vähem ma tahan asju muuta.

Ometi olete valmis ehitanud nii suure asja nagu Marsi-maja?

Mida ma sellega muudan? Me suurendame sellega oma teadmiste piire. See ei tähenda, et me peame oma teadmistega minema midagi korda saatma. Kas püssiehitaja on süüdi, kui keegi sellega kolmanda mehe maha laseb?

Tartus ehitatud Marsi-maja koos sisustusega. (Foto: Bruno Stuberauch)

Te ei karda, et istute ühel päeval tugitoolis ja mõtlete, et oli seda maja nüüd siis vaja?

Sellele ei ole head vastust. Me kogu aeg leiutame midagi ja võtame vastu otsuseid, mis meie elusid mõjutavad. Kuhu see kõik välja jõuab, me ei tea. Me saame otsustada ainult nende teadmiste piires, mis meil täna olemas on. Mulle tundub, et nii on õige. Mulle tundub, et sell maja ehitamine ei too endaga kaasa halbu tagajärgi.

SHEE Marsi-maja projektil on ka Maal rakendatavad eesmärgid, mis paraku nii hästi ei müü. Marsi nime kasutamine on sageli ajakirjanduse mitte meie, teadlaste ja inseneride, teene. Kui sellest projektist räägitakse, rõhutakse Marssi ja muid eksootilisi asju, mis sinna juurde käivad.

Üks maine ja väga pika perspektiiviga rakendus on adaptiivse arhitektuuri arendamine. Kui ma olin noor isa ja mu lapsed olid kahe- ja neljaaastased, oli meil kodus üsna kitsas. Igal hommikul ma läksin ja lükkasin seina naabri poole. See ei liikunud, aga ma tundsin ennast paremini, ma olin midagi teinud. Kui mul oleks olnud nupp, mida keerates tuba suuremaks või väiksemaks oleks muutunud, ma oleks seda kasutanud. Nüüd suudab meie Marsi-maja seda teha – ta läheb suuremaks ja väiksemaks.

Samas adapteerivat arhitektuuri kasutatakse juba praegu – valgusanduritega liikuvad aknakardinad ja muud väikesed asjad. Austrias näiteks on olemas maja, mis pöörab ennast enda teljel päikese poole nagu lill.

SHEE Marsi-Maja uudsus seisneb selles, et seda saab tööks kiiresti valmis seada. Olukordades, kus on oluline kiirus, on tal suur eelis. Katastroofiabi on muutunud omaette tööstusharuks. Tavaline välihaigla on 40-jalane merekonteiner, mille lahtipakkimiseks peab vähemalt üks mees kohale minema ja selle vända abil lahti keerama. Meie asi erineb sarnastest lahendustest selle poolest, et ta teeb seda ise täiesti automaatselt.

Millal sellise tehnoloogia hind ja oskused sinna maani jõuavad, et see igapäevaseks muutuks?

Ma ei tea. Innovatsioon algab võimaluste otsimistest ja katsetamisest, kas selline asi üldse on võimalik. Marsi-maja on kahtlemata üks väike samm selles suunas. See ei juhtu täna ega ka järgmisel aastal, aga see on tulevik. Sinna jõudmine võtab aega.

Sellistele majadele on olemas turg ka teaduses. Tartus tehtud Marsi-maja välisküljele on paigaldatud skafandrid, mida tuleval aastal katsetatakse Hispaanias Rio Tinto Euroopa Marsi-polügoonil. Seal harjutatakse Marsi-majasse sisse-välja käimist läbi nn seljakottskafandri. Nendega tuppa ei tulda. Astronaut läheneb selg ees seinale, haagib ennast skafandriga seinakülge ja astub skafandrist välja tuppa.

Kui ameeriklased esimest korda kuul käisid, astusid nad kuutolmuste skafandritega kosmoselaeva. See mõjus kahjulikult nii meeste tervisele kui ka mehhaanikale, kuna kuutolmu osakesed on väga kandilised, teravate nurkadega ja abrasiivsed.

Mis teid oma eriala juures kõige enam paelub ja kuidas innustada praegusi noori füüsikat ja teisi reaalteadusi õppima?

Inimene peab tahtma teha ja rõõmu tundma nendest asjadest, mida tehakse, ka koolitunnis. Selleks, et saada meistriks, tuleb omandada käsitöölised oskused. Tuleb harjutada, harjutada ja teha ka tüütuid asju.

Sama on klaverimänguga. Hetkel, mil tüütu heliredeli mängimine muutub muusikaks, tekib kuskile säde. Füüsikaülesannete lahendamine ja valemite õppimine on mingi ajani tüütu käsitöö, milles puudub eriline kunst, kuid ühel hetkel käib kriitilise teadmistemassiga “klõpsti!” ja siis “ahhaa!”. Saad aru, kuidas asjad töötavad ja mõistad, et neil on selleks konkreetne põhjus. Mõnel toimub selline äratundmine emakeele tunnis, teisel füüsika tunnis.

Minu paralleelklassijuhataja füüsikaõpetaja Katrin Värsi pidas meie lõpuaktusel kõne: poisid ja tüdrukud, elu on nagu interferentspilt, kus tumedad jooned vahelduvad heledate joontega, ärge unustage, et kui teil täna on niimoodi, siis homme on kindlasti teistmoodi. Oma klassijuhataja sõnu, mis mulle teele kaasa anti ma enam ei mäleta, aga see jäi meelde.

Ka siin kontoris oli mul tahvlil pikalt venekeelne loosung: tak budet ne vsegda ehk mitte alati ei ole niimoodi.

Marsi-maja sisemus. (Foto: Bruno Stuberauch)



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: