Maailma tuntumaks keskkonnaprobleemiks peetav osoonikihi hõrenemine tuli ilmsiks tänu 1980. aastate lõpus Antarktika uurimisjaamades töötavatele teadlastele. Planeeti ultraviolettkiirguse kahjuliku mõju eest kaitsvate osooni molekulide lagunemist seostati toona tööstuses laialt rakendust leidnud klorofluorosüsinikega. Kuigi heitmete hulgale suudeti tänu suhteliselt kiiresti sündinud leppele piirid seada, püsivad ühendid õhus enam kui sada aastat. Lisaks pääsevad need aeglaselt valla näiteks enne 1990. aastat toodetud jahutusseadmetest.

Nii on lõunapooluse osooniaugu pindala ületanud püsivalt 12 miljonit ruutkilomeetrit alates 1990. aastast, kattes peaaegu terve Antarktika ja ulatudes aeg-ajalt isegi Lõuna-Ameerika riikide lõunapoolsemate linnadeni. Augu täpset pindala mõjutavad tuuled, iga-aastane klorofluorosüsinike heitmete hulk ja ülaatmosfääri temperatuur. Mida külmemad on õhumassid, seda rohkem hooajaliselt osooni laguneb. Seeläbi polnud ka päris selge, kas ja kui suur mõju Montreali protokollil reaalselt on.

NASA paari aasta eest orbiidile saadetud satelliidi poolt kogutud andmetel põhinev analüüs näitab nüüd, et osooniaaukude pindala väheneb aeglaselt, kuid järjekindlalt. Aastast 2040 peaks Antarktika osooniaaugu pindala jääma järjepidevalt alla 12 miljoni ruutkilomeetri, ületades Euroopa pindala vähem kui kahe miljoni ruutkilomeetri võrra. Koostatud mudelite põhjal peaksid uute osooni kahjustavate ühendite õhku paiskamiset augud mõlema pooluse kohalt kaduma sajandivahetuseks.

Uurimus ilmus ajakirjas Geophysical Journal.